Põltsamaal on külalised teretulnud

«Minu osaks ongi käia suurte jälgedes,» laiutab õp Haamer muiates käsi. Eelmises teenitavas koguduses Tarvastus võeti teda omaks lugupeetud õpetaja Harri Haameri (1906–1987) pojapojana, Põltsamaal jälle legendaarse Herbert Kuurme (1911–2005) mantlipärijana.
Haamer hindab Põltsamaal eelkäijate poolt tehtut. Kõigepealt muidugi Herbert Kuurme, kes tänu oma sajaprotsendilisele pühendumisele suutis kirikule populaarsuse tagada ka ususallimatul ajal.
Tänu Joel Luhametsale on alus pandud koguduseelu majandamisele. Siis rajati kirikla, mida reklaamitakse ka 37 voodikoha ning kahe konverentsisaaliga ürituste pidamise kohana.
«Suvehooaeg on meil üldiselt aegsasti broneeritud, aga ülejäänud ajal saame ka üksikuid öömajalisi teenindada. Soomlased korraldavad meil oma leerilaagreid, eeloleval suvel on kavas neli suurt laagrit,» tutvustab Haamer koguduse olulisemat sissetulekuallikat.
«Luhametsa ajast pakume kiriku juures matusetarvikuid ning võime korraldada kõik matusega seonduva. Me ei taotle tulu, sellepärast saab meilt näiteks Eesti odavama kirstu,» räägib Haamer, lisades, et Põltsamaa matustest on kolm neljandikku kiriklikud.
Veidi üle 1200 liikmesannetajaga koguduse umbes pooled liikmed ei ela Põltsamaal. Liikmeks oleku säilitamise üheks põhjenduseks on tugev kihelkonnatunne.
Seda tajudes osaleb Markus Haamer mitmes kogukonna elus olulises ettevõtmises. Näiteks on ta linnavolikogu liige ning kooli hoolekogu esimees, samuti lööb kaasa kooli puhkpilliorkestris tuubamängijana. «Vaimuliku tööaeg ei ole mõõdetav kellast kellani, see on ikka rohkem eluviis,» on ta kindel.  
Liina Raudvassar