Pole õige panna süüd kristlikule tsivilisatsioonile

Kes on toetanud ja maksnud kinni rünnaku?

Ei ole mingeid tõendeid, et Saksamaa, Prantsusmaa või Suurbritannia sõdurid oleksid rünnanud Gaza kaudu Sderoti või teisi Iisraeli paiku, tapnud, põletanud, viinud inimesi vangi. Mitte mingeid! Samuti ei ole seda teinud ka ükski väiksem ELi liikmesriik ega ka USA. Kas need riigid on maksnud kinni seda rünnakut? Suure tõenäosusega, mingit pidi on ka Iisraeli riik selle rünnaku kinni maksnud, eks ole Iisraeli abi Palestiinale läinud suurel määral ka relvaladude ja terrorirajatiste ehitamiseks, sest abi satub Palestiinas suurde auku ning võimulolijad, ka Hamas, otsustavad selle sihtotstarbe üle.

Kui Munib Younan kirjutab korduvalt Iisraeli okupatsioonist palestiinlaste maal, siis liigub ta ebakindlal pinnasel, mida võib näha, kuidas keegi soovib. Me võime ju kritiseerida Iisraeli poliitikat, mis lubab juutidel rajada külasid ÜRO otsusega Palestiinale antud aladele. Kuid palestiinlased on ise tulnud Iisraeli elama just sel kombel, et kolinud Araabia poolsaarelt islami kolonisatsiooni teel Palestiinasse, nagu ka mujale. Lisaks on nad sundinud kohalikke juute, süürlasi ja kreeklasi saama moslemiteks, mis on teinud neist araablased. Nii ongi tekkinud see palestiina rahvas.

Vaesuse teema kilbile?

Araablastel on maid Marokost Iraagini, kuid juutidel on see nende ainus maa. Kui Eesti Kiriku artikkel kurdab kristlaste väikest osakaalu palestiinlaste hulgas, siis ütleksin, et Palestiina on torganud juba varem araabia alade hulgas silma kristlaste väikese osakaaluga. Kui Süüria või Egiptus on olnud ikka kaua maad, kus külakirik kuulub elu juurde ja kristlase nimi on ühiskonnas kõrge, ning Liibanon on enne palestiina pagulaste tulekut olnud sama hästi kui Euroopa, siis Palestiinas on juba möödunud sajandi algul olnud kristlaste protsent ehk kümme. Nii et olukord kehvem kui Iraagis.

Rääkides inimeste olukorrast Gazas on teemaks tihti vaesus, mis seal valitseb. Kuid vaesusel on teisigi mõjusid. Näiteks kui kristlane või juut on liiga vaene, et maksta islami valitsejale pearahamaksu selle eest, et tohib elada islami valitsuse all ega pea surema seetõttu, et on „valeusuline“, siis vaest karistatakse väga rangelt pearahamaksu võla eest. Üldse ei pea ma kohaseks vaesuse teema sellist poliitilist kasutamist, sest ääretu viletsuse põhjus, Gaza on Tallinna suurune ja seal elab 2,1 miljonit inimest kokkusurutult, ei pruugi iseenesest tähendada midagi, Singapuris on olukord palju hullem, seal elab kuus miljonit inimest, kuid nemad ei kurda. Gazaga on võrreldav nii suuruselt kui rahvaarvult ka Bahrein (mis on veidi suurem kui Elva vald, palju väiksem kui Hiiumaa).

Palestiinalikku demokraatiat pole vaja toetada

Erinevus on inimeste oskuses elada, pöörata tähelepanu õigetele asjadele, kas siis haridusele ja tööle või hoopis sõdimisele ja terrorile. Palestiina presidendil Mahmoud Abbasil on doktorikraad, kuid tema Moskvas kaitstud doktoritöö räägib holokaustist Saksamaal kui sionistide vandenõust. Kui Mahmoud Abbasi peetakse veel leebeks palestiinlaseks, siis süsteem, milles ta elab, on iseenesest ka tema vastu. Tema erakond Fatah võitis valimised Jordani jõe läänekaldal, Gazas võitis Hamas. Pärast valimisi toimus Gazas massimõrv Fatahi pooldajatest ametnike vastu, mille viisid läbi needsamad Gaza inimesed, kes võitlevad juutide vastu.

Meil ei ole vaja toetada sellist palestiinalikku demokraatiat, kui kõrval on olemas Iisrael kui tõeliselt demokraatlik maa, kus ka palestiinlastel on õigus valida parlamenti ning parlamendis on küllalt araablasi. Kus araabia keelel on isegi riigikeele õigused ja kõik tekstid on lisaks heebrea keelele ka araabia keeles, kus isegi poliitikud väitlevad mõnikord araabia keeles, kõigile meedia tarbijatele mõeldes. 

Kas vaenlase kiitmine tagab ellujätmise?

Seesama piiskop Munib Younan tsiteerib Martin Luther Kingi. Kuid ühe teise Martin Lutheri kohta, kes on teoloogias sügavam, on ta kirjutanud, et tema ütlused islamist on valed ja neid tuleb hukka mõista. Samas kirjutas Martin Luther (1483–1546) need ajal, kui islam oli vallutamas Euroopat ja jõudnud Viini alla. Kuid Munib Younani hoiak on osa suuremast tervikust, islami valitsuse alla jäänud inimeste ellujäämisviis. Mitte astuda vaenlasele vastu, vaid kiita vaenlasi, sest siis ehk ei tapeta ega sunnita peale islamit. Siis ehk saab veidi edasi elada.

Kui Munib Younan kirjutab praegusel hetkel nii emotsionaalselt küsimusest, kas Jumal kuuleb palestiina kristlaste palveid, unustab ta, et Hamasi liikmed ei ole kristlased. Pigem suhtuvad nad kristlusesse põlastusega. Ega nad vist väga tihti kuula evangeeliumi ega käi armulaual.

Elu hariduse ja tööta pole jätkusuutlik

Ega ma lahendusi ei oskagi leida. Palestiinlased on kadunud põlvkond, nende peal näeb, mida tähendab pikk elu hariduse ja tööta. Kahe riigi lahendus Iisraelis ja Palestiinas ka ei tööta, sest tekib küsimus, kes hakkab valitsema Palestiinat ühelt poolt, Iisrael aga kaotaks sellega strateegilise sügavuse – see on teema, mis on meile selgeks saanud Ukraina näitel. Ukrainal oli, kuhu taganeda, kui Venemaa ründas saja kilomeetri ulatuses, Iisraelil oleks sel juhul strateegilist sügavust mõnes olulises kohas 15 kilomeetrit. Meil Euroopas oleks kasulik ehk harrastada just meie kuulsat tegevusetust, sest kui laseme Iisraelil ise leida lahendusi ega kiirusta Palestiina riiki looma, siis säilib Lähis-Idas üks demokraatlik maa. Meie rohepöörde ajal oleks ehk hea meenutada, et säiliks üks roheliselt mõtlev maa. Kristlastena meenutame, et säilib üks Piiblit aus hoidev maa.

Araablase stiilitunnetusest

Eks palestiina inimestel ole ka oma teatud olulisi tegusid, mille eest oleme tõesti tänulikud, on ju palestiina kristlased hoidnud korras paljusid pühamuid Jeruusalemmas ja mujal. Ja olen ise saanud kuulda ühest juudi-araabia leppimise juhtumist, mida mulle jutustas keegi suvitaja juut Elvas. Nimelt, üks suur juudi-palestiina ühisprojekt on majandus ja töökohad. Ja see Iisraeli kolinud elvalane rääkis, kuidas nende firma korraldab vahel koolitusi kõigile töötajatele kõigist harukontoritest, seal saavad kokku ka juudid ja palestiinlased. Ning juudid märkavad, et kui tahvli juurde läheb araablane ja midagi kirjutab, siis kirjutab ta tihti ka heebrea keeles ilusaminigi kui juut, sest temal on see stiilitunnetus, kuidas lause algab tegusõnaga, järgneb lause aluseks olev nimisõna ning siis lühidalt muu. On ju sionismgi olnud algselt väga araabiasõbralik, tunnetades Palestiina araablasi oma heade naabritena, ajades asju tihti ka üheskoos.

Vallo Ehasalu

vaimulik