Tuhaga kaetud nõlvadel haavatud maal sirutavad puud oma elutud oksad taeva poole nagu paludes uskudes et ka põlendik ärkab kord elule Tuul lennutab siia seemneid ootama aega mil söestunud võrad muutuvad kõduks vihm niisutab vaevatud pinnast kuniks see on valmis uue elu sünniks