Peapiiskopina küsin kirikukogult abi

Urmas Viilma. Kätlin Liimets

Emeriitpiiskoppidest
Piiskoppide emerituuri küsimuses tuleb juhinduda kirikuseadustikust, kus sätestatakse, et piiskopid saavad teenida kuni riikliku pensioniea saabumiseni, mille järel saab kirikukogu ametiaega pikendada kuni 72aastaseks saamiseni. Piiskop emeeritust saab paluda täitma esindusülesandeid, kuid tal on alati õigus keelduda. Regulaarset vaimulikku teenimist ega ka kiriku ametialast esindamist ei saa üles ehitada emeeritustele. Kõikjal, kus kirikuseadustik annab ülesande või õiguse tegutseda peapiiskopil või tema volitusel piiskopil mingis ametlikus rollis, ei saa seda rolli täita emeriitpiiskop.

Me oleme harjunud, et koguduse vaimulikud siirduvad emerituuri. Pensionil olles saavad nad pidada jumalateenistusi ja ametitalitusi, kuid neil ei ole enam koguduse juhi õiguseid ega vastutust. Kui lähtuda loogikast, et uusi piiskoppe ei ole vaja ametisse pühitseda, sest emeriitpiiskopid saavad igal pool edasi teenida, siis miks me ei eelda sama kõigilt teistelt emeriitvaimulikelt? Võiksime ju peatada uute vaimulike ordineerimise, kuni jagub pensionil viibivaid vaimulikke, kes saavad nende asemel edasi teenida.

Abipiiskoppide optimaalsest arvust
Distantsilt on lihtne arvata, kui palju keegi vajab oma juhtimisülesannetes teiste abi. Mina ise ei julge eemalt hinnata, et mõnel kahanevas koguduses teenival koguduseõpetajal ei ole vaja abivaimulikke või nii mitut juhatuse liiget. Ei oleks mõeldav, et ütleksin, kuidas minu meelest piisab sellise koguduse vaimulikule abiks kolmeliikmelisest juhatusest ja miks ta peaks soovima juhatusse viit või seitset liiget. Seda, kui suur on tegelik tugi kaastöötajatest, teab iga koguduse õpetaja ise kõige paremini.

Kui palju on ametis oleval peapiiskopil olnud viimastel aastatel reaalset abi tema koormust jagavatest piiskoppidest, ei tea keegi teine peale minu enda peapiiskopina. Mina olen ju seda abi vajanud aja parema kasutuse, ka vaimse vastupidavuse ja vaimuliku toimetuleku tarvis.

Kui alustasin 2015. aastal teenimist peapiiskopina, oli meid piiskoppide meeskonnas kokku kuus meest. Kõigiga sain vastutust ja ülesandeid jagada. Tänaseks on ametlikke kohustusi kandvate piiskoppide arv (koos peapiiskopiga) kahanenud kolmeni. Piiskoppide Tiit Salumäe ja Joel Luhametsa emerituuri siirdudes jään ametisse üksi. Olen analüüsinud kõiki ülesandeid, mida peapiiskopil tuleb täita, ja jõudnud järeldusele, et meil ei ole vaja taastada kuueliikmelist piiskoppide meeskonda, küll vajan ma endale appi kolme piiskoppi.
 
Kahaneva kiriku piiskoppidest
On fakt, et liikmete arvu kasv või kahanemine kogudustes ei ole vahetult seotud piiskoppide arvuga. Ei pööra kiriku liikmeskonna arv tõusule ei siis, kui peapiiskopil on abiks üks abipiiskop, ega ka siis, kui tal on neid kolm või viis. Koguduste liikmetega ei tegele piiskopid, küll aga vaimulikega. On paradoksaalne, et kahanevas kirikus ei ole iseseisvuse taastamise järel lõppenud vaimulike juurdekasv. Võrreldes peapiiskop Kuno Pajula peapiiskopi ametiajaga aastatel 1987–1994 on vaimulike arv kasvanud hinnanguliselt saja võrra. Karjased vajavad karjaseid!

Sageli on kuulda, et vaimulikud on üksi iseenda ja oma probleemidega. Kindlasti ei ole piiskopid selle mure lahendamisel „võluvitsaks“, kuid kirikuseadustiku muutmisega asetati õigusreformi vaimulikele hingehoidjaks ja vaimulikuks juhiks olemise ülesanne just piiskoppide õlgadele. On paratamatu, et mida kaugemal kogudustest on oma ametiülesannetega ülekoormatud peapiiskop, kel pole abiks piiskoppe, seda suuremas üksinduses viibivad vaimulikud. Kas kiriku kahanemine peatuks? Kahtlen selles!
Lisaks teenib kümneid vaimulikke kaplanaatides, kiriku asutustes, vikaaride, emeerituste ja reservvaimulike seas. Neil ei ole praosti, kes nende hingi hoiaks või ka järelevalvet teostaks.
 
Piiskoppide valimise korrast
Piiskoppide valimise korda ei ole muudetud ajast, kui kiriku põhikiri ja kirikuseadustik kasutusele võeti. See tähendab, et endale abiks valitavate (abi)piiskoppide kandidaatide nimed saab ainsana esitada peapiiskop, kellele piiskopid appi asuvad. Meil on kolm vakantset piiskopi ametikohta, mille täitmiseks olen esitanud kolm kandidaati: õpetajad Ove Sanderi, Marko Tiituse ja Anti Toplaane. Usaldan just neid kirikut juhtima, sest mul on tekkinud aastate kestel nendega väga hea vaimulik ja ametkondlik osadus. Just nende abile, heale nõule ja eestpalvetele toetudes tahan luteri kirikut ühiselt järgmistel aastakümnetel juhtida. 

Kõik kirikukogu saadikud, kes asuvad piiskoppide kandidaate hääletama, on oma hääletamises vabad ega ole seotud oma praostkonna mandaadiga. See tähendab, et liikmetel on võimalus kirikukogul osaledes esitada peapiiskopile ja ka kandidaatidele küsimusi, veenduda kandidaatide sobivuses või mittesobivuses ja seejärel Jumala juhtimisel langetada salajasel hääletusel valik oma parema äratundmise kohaselt.

Lootus abile kirikukogult 
Kui koguduse vaimulikul on vaimulikes asjus vaja abi, saab ta pöörduda abipraosti, praosti, piiskopi või peapiiskopi poole. Koguduse juhtimisel saab ta toe ja abi koguduse nõukogult ja juhatuselt. Peapiiskop saab pöörduda abiliste küsimuses kirikukogu poole. Seepärast küsingi kirikukogu liikmetelt toetushääli kõigile kolmele piiskopikandidaadile.

Urmas Viilma

peapiiskop