Urmas Viilmaga tuleb ära harjuda. Kolm aastat tagasi peapiiskopiks saanud 44aastane Viilma on selles ametis (kui temaga just midagi ei juhtu või ta ise tagasi ei astu) veel vähemalt 21 aastat. Ja Viilma on teistsugune kirikutegelane, kui Eesti avalikkus seni on näinud. Ideaalse usumehe võrdkuju on meil olnud Toomas Paul, meeldiv vanahärra, kes räägib vaiksel ja sõbralikul häälel Uku Masingust ja Aquino Thomasest. Viilma pole selline. Ta ei ole kirikujuht, kes vaikselt Piibli taga nohistab ja kord aastas rahva ette ilmub. Viilma võtab sõna, kirjutab, jagab kommentaare, vaidleb vastu ja annab intervjuusid. Oma ametiaja jooksul pole ta veel ühelegi intervjuupalvele ära öelnud. Eelmise aasta novembris võttis EELK ametisse avalike suhete juhi ­Regina Hanseni.

Põhjusi, miks Viilma rohkem silma torkab, on kaks. Esiteks, isiku­oma­dused – talle kahtlemata meeldib esineda ja arvata –, teiseks, teadlik valik. Luteri kirik ei ole kõrge torniga vana maja keset linna, vaid elav organism, oluline osa ühiskonnast. Kirik peab pildil olema ja kui keegi hakkab rääkima kiriku marginaalsusest, tõuseb Viilma hääl natuke.

Kui palju on EELK-l liikmeid?

Meil on 30 000 liiget, kelle taga on nimi ja isikukood ja kes maksavad igal aastal kirikule liikmemaksu.

Kas see 30 000 kasvab, on stabiilne või kahaneb?

Kahaneb.

Kas põhjus on selles, et inimesi jääb vähemaks, või ühiskond muutub vähem religioosseks?

Esiteks ma pole üldse nõus, et ühiskond muutub vähem religioosseks, kui me ei pea religiooni all silmas ainult kristlust, mõtleme näiteks Igor Mangi horoskoopide peale…

Võtame siis kitsamalt. Kas ühiskond on muutunud vähem kristlikuks?

Ei saa ka seda öelda. On vastuolulised andmed. Näiteks Tallinnas ja ka teistes suuremates keskustes näitab statistika, et kirikus käijate arv kasvab. Kasvab ka armulaual käijate arv ning armulaud on sisuline teema, need pole juhuslikult kirikusse sattunud.

Edasi loe Eesti Ekspressist.