Peapiiskop Urmas Viilma kõne advendimõtisklusel A.D. 2019

 

Austatud ekstsellentsid, daamid ja härrad, head õed ja vennad!

Sissejuhatus

Elame Eestis lääne- ja idakristluse piirimail, mistõttu kohtuvad siin nii lääne kui ida kristlik traditsioon nagu ka Gregoriuse ja Juliuse kalender. Läänekristluses algab esimese advendiga – neljandal pühapäeval enne jõulupüha – uus kirikuaasta. Nõnda tähistasime uue aastaringi algust möödunud pühapäeval kõigis Eestimaa luteri kirikutes. Aastavahetus tähendab tavapäraselt alati kokkuvõtva pilgu heitmist seljataha ning lootusrikka pilgu heitmist ettepoole. Mööda ei saa vaadata ka käesolevast hetkest, milles parasjagu asume. Kirikus, riigis – kogu ühiskonnas.

Rikas aasta

Mööduv aasta on olnud Eesti maa ja rahva jaoks rikas paljude oluliste sündmuste poolest. Oli emakeele aasta, aga ka valimiste aasta. Kõige positiivsema emotsiooniga oli lõppev aastaring juubelilaulupeo ja tantsupeo tõttu. Auväärseid juubeleid on Eestimaal tähistatud mitmeid muidki: Eesti Kirikute Nõukogu sai 30, Tallinna Toomkool 700, Tallinna linn 800, nagu ka Taani rahvuslipp „Dannebrog“. Sada aastat tagasi toimus Eestis maareform ning alustasid tööd Riigikogu, Eesti Pank, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja emakeelne ülikool. Saja aasta möödumist oma tegevuse algusest on tähistanud juba eelmisesse aastasse jäänud Eesti Vabariigi 100. aasta juubeli tuules mitmed muudki asutused, ametid ja institutsioonid. 

Sisemiselt rikkaks ei muuda meid aga mitte peod ja juubelid, vaid see, kuidas võime oma annete ja talentidega teenida ühiskonna kaudu – iga ligimese kaudu – Jumalat. Kiriku suurimaks nähtavaks rikkuseks on kõik need inimesed, keda kirik saab teenida, sest igas ligimeses tuleb näha Kristust ennast. Ligimese teenimises seisnebki Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kõrval kiriku igapäevane töö. See jääb kahjuks paljudele märkamata, kuna meedias on atraktiivsem tähelepanu suunata pigem välistele ja maistele asjadele, mida me kirikus nimetame mitte põhi-, vaid tugitegevusteks. 

Kiriku tähelepanu on kogu inimese elukaarel

Tegelikult algab kiriklik armastustöö inimeste juures juba enne uue elu sündi ning ulatub ka üle aja ja maise elu piiri igavikku. Nõnda tegutsevad koguduste juures beebikoolid, pühapäevakoolid ja huviringid, lastehoiud ja lasteaiad, alg- ja põhikoolid. Regulaarselt tegutsetakse erivajadustega lastega, puuetega inimestega, korraldatakse rasedus-, paari-, abielu- ja perenõustamist, suurt tähelepanu pööratakse lähisuhtevägivalla märkamisele, ennetamisele ja takistamisele. Koolitatakse hingehoidjaid, kirikumuusikuid, kaplaneid ja vaimulikke. Viiakse läbi kristlikule õpetusele ja väärtustele rajanevaid täiendkoolitusi ja kursuseid. Tegeletakse inimeste vaimuliku teenimise, nende harimise, julgustamise ja pastoraalse juhendamisega. 

Kümned vaimulikud teenivad oma koguduse- ja kirikutöö kõrvalt kaplanitena politsei- ja piirivalveametis, kaitseväes ja kaitseliidus ning vangi- ja arestimajades. Lisaks sellele külastavad koguduste vaimulikud ja kaastöölised juba aastakümneid regulaarselt hoolekande- ja meditsiiniasutusi, et usuliselt teenida seal viibivaid patsiente. 

Paljudes kogudustes tegutsevad supiköögid, jagatakse toidu- ja riideabi ja korraldatakse tööd eakatega nii koguduse enda ruumides kui ka kodusid külastades. Läbi aja on kirik olnud inimeste jaoks leinas lohutajaks ja kinnitajaks ning lähedaste lahkumise korral nende eest viimsel teekonnal hoolitsejaks. Nõnda on tänaseni paljudes Eestimaa piirkondades inimeste elulõpuga seotud küsimused esmajärjekorras koguduste vastutada ning mitmekümne maakalmistu haldamine ja korrashoidki on koguduste õlgadel.

Edasi loe siit.