Palve

Leibkonna vanim leiblane
ühel hommikul kutsus meid appi.
Näitas – „Jala’, kae, edesi makasõ!“.
Palus kohale kutsuda pappi.

Isa Andreas, taadi ristipoeg, jõudis,
toas vaikides eest mindi ära.
Andis õliga õndsust, risti suudelda andis,
võttis minejal patud pealt ära.

„Tulõ, And’okõ, kõrras viil istu mu mano,
õigust kõnõlõ – säälpuul iks ilosamb om?“
„Kuis mullõ kõrd ütlit? – Ku usut, sõs om.“
„Ma usu. Nii om.“
Ei meelest läe lõputu rahu ja vaikus,
mis taadil südame seiskas.