Palmipuudepüha
05.04.2006 | ek | Rubriik: Määratlemata
Jeesus püüab oma viimase nädala jooksul koguda oma karja nagu lapsi tiiva alla. Tänaselgi päeval on jõus Tema kutse: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise.
Carl Siegismund Waltheri maal 1852. aastast Viru-Jaakobi kiriku altariseinas.
Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes.
Te olite ju nagu lambad ekslemas, kuid nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.
1Pt 2:21.25
Suur Nädal algab palmipuudepühaga. Tihti meenutatakse sel päeval vaid Jeesuse saabumist Jeruusalemma, kuid vanema tava järgi kuulub palmipuudepüha juurde ka kannatuslugu, enamasti Matteuse järgi (nii nagu Suure Nädala teisipäeval Markuse, kolmapäeval Luuka ja Suurel Reedel Johannese järgi).
Palmipuudepüha evangeelium on väliselt rõõmus, sisult aga äärmiselt traagiline. Selle üht paremat instseneeringut nägin kord Rootsis leerilaagris: rõõmus palmipuudepüha protsessioon muutus järkjärgult ristiteeks ning hoosianna-hüüetest sai lõpuks «Löö Ta risti!»
Palmipuudepühaga algab kannatusnädal. Palmipuudepüha keskpunktis seisab Tema, kes alandas ennast kuni ristini (Fl 2:8), kes tühjendas oma hinge surmani ja arvati üleastujate hulka (Js 53:12).
Ta tuleb näiliselt kui kuningas ja «kogu maailm jookseb Tema järel» (Jh 12:19), kuid tegelikult on Ta pigem nagu narr, kes kogu oma olemusega mõjub selle maailma tarku naeruvääristavalt ja vägevaid ennast tühistena tundma panevalt (1Kr 1:18jj). Nii ka tänapäeval.
Ta tuleb armastuse pärast – ja me teame, et armastus teeb narriks. Ta tuleb, sest Ta armastab – ja me teame, et tõeline armastus on, kui keegi annab oma elu (Jh 15:13; 1Jh 3:16; Rm 5:8).
Ta annab oma elu nagu karjane, kes oma karjast hoolib (Jh 10:11). Ja rahvahulk, kes käib Ta eel ja jookseb Tema järel – nii palmipuudepühal kui Suurel Reedel – ongi Tema kari. Seesama rahvahulk, kes hüüab Talle ühel hetkel hoosianna ja teisel «Löö Ta risti!» Just sellised me oleme.
Mida Jeesus oma viimase nädala jooksul teeb? Ta käib Jeruusalemmas sisse ja välja, Ta püüab koguda oma karja nagu lapsi tiiva alla (Mt 23:37), Ta nutab selle linna ja tema rahva justkui surnud sõbra pärast (Lk 19:41jj; Jh 11:35).
Jeesus nutab templi pärast, mis lammutatakse, ja me teame, et Tema ise ongi tõeline tempel, tõeline Jumala pühamu, sest Temas elab kogu jumalik täius ihulikult (Kl 2:9), ja selle templi lammutab Ta oma rahvas… (Jh 2:19jj). See on valus – väga valus vaatamata sellele, et Ta ehitab selle kolme päeva pärast jälle üles.
Meie oleme Jumala tempel (1Kr 3:16j) ja iga kord, kui seda templit rikume, vaatab Ta meie peale ning nutab – nagu surnud sõbra pärast.
Jumala tempel on Tema kirik, Tema ihu, millesse Ta kogub rahvast kõigist ilmakaartest, et see oleks Talle kuninglikuks preesterkonnaks (Ilm 5:9jj), kes viib Tema kaudu Jumalale kiituseohvrid (Hb 13:15).
Kristus on Karjane, kes käib oma karja eel, et käiksime Tema jälgedes (1Pt 2:21jj). Ta on igasuguse karjaseks olemise eeskuju, meie hinge ja elu tõeline pastor ja piiskop.
Iga pastor või õpetaja või preester või piiskop – ükskõik, mis sõna me ei kasutaks või kui palju me mõistete üle ei vaidleks – on koos kogudusega kutsutud vaatama selle preestri peale, kes on lepitanud meie patusüü ning juhib meid karjasena rõõmuriiki (KLPR 75:2).
Oleme kutsutud mitte ainult vaatama, vaid Tema jälgedes käima. Mõistma, et meid on seatud teenima, hoolitsema, üksteise lähedale astuma ja ennast teiste heaks panustama. Kui vaja, siis lõpuni, oma «hinge täieliku tühjendamiseni» nagu meie suur Karjane ja Ülevaataja – mitte Kaini kombel küsides: «Kas ma olen oma venna hoidja?» (1Ms 4:9).
Suur Nädal on suurepärane aeg Kristuse teenimistöö valguses oma kutsumuse üle järele mõelda. Palmipuudepüha on parim aeg (nagu iga ajahetk, mille Jumal meile kingib) end koos Issandaga teele asutada, Tema kombel oma elu anda – ja Tema juures tõeline elu leida.
Enn Auksmann
“Oleme kutsutud mitte ainult vaatama, vaid Tema jälgedes käima. Mõistma, et meid on seatud teenima, hoolitsema, üksteise lähedale astuma ja ennast teiste heaks panustama. Kui vaja, siis lõpuni, oma «hinge täieliku tühjendamiseni» nagu meie suur Karjane ja Ülevaataja – mitte Kaini kombel küsides: «Kas ma olen oma venna hoidja?» (1Ms 4:9).”
Miks te, hr Enn Auksmann, seda siis ei tee???
Ei noh ta teeb küll, aga nagu piibliski, et tahad kuningaks kuulutada, aga lõpuks lööd ikka risti.
mis nokite Ennu kallal? kas ise olete paremad?
Ehk pole meiegi paremad, aga meie ei kirjuta ajalehtedes ega kuuluta kantslist, et “oleme kutsutud…” jne.
Mind on alati pannud imestama see, kes on need oma nime avaldada kartvad kommentaatorid, kes kristlikes portaalides teiste pihta teravusi ütlevad.
Kui kellelgi on mulle mingeid etteheiteid, siis palun teha need mulle isiklikult, sest tunnen ise väga hästi mitmeid oma vigu ja puudusi ning oleksin tänulik, kui keegi omalt poolt ühele või teisele asjale minu juures tähelepanu osutaks.
Anonüümsete kommentaaride ja pigem tigedusest kui armastusest kantud kriitikaga ei oska ma paraku midagi peale hakata – need lihtsalt panevad mind kurba hämmastust tundma.
Niisiis palun siin kirjutanud kriitikuil, kelle kriitikal on loodetavasti tõene alus, minuga isiklikult ühendust võtta või vähemalt siin lehel oma nimi avaldada, et teaksin, kes minu pärast nii väga muretseb.
Kordan, mida olen öelnud ühes teises portaalis: kui tegemist on inimestega, kes mind ei tunne, siis oleks mõistlik enne kritiseerimist minuga tutvust teha, kui aga on tegemist mõne mu tuttavaga, siis pean taolist anonüümset rünnakut lihtsalt alatuks.
Enn.Auksmann at eelk.ee
Üks asi veel: iseenesest oleks ju tore, kui siin ilmuks ka mõni sisuline kommentaar, s.t. tekiks näiteks mõttevahetus Suure Nädala teoloogilise sisu üle – ka kirjutajate oma vaatenurgast ja isikliku usu ning kogemuste seisukohalt.
Enn Auksmannile.
Mina ei tunne teid isiklikult, aga ühe minu hea tuttava suhtes olete te mõni aeg tagasi käitunud viisil, mis põhjustas talle palju probleeme,kannatusi ja südamevalu.
“Kui kellelgi on mulle mingeid etteheiteid, siis palun teha need mulle isiklikult, sest tunnen ise väga hästi mitmeid oma vigu ja puudusi ning oleksin tänulik, kui keegi omalt poolt ühele või teisele asjale minu juures tähelepanu osutaks.”
See väide on ju väga kena, ent olen üsna kindel, et kui ma kuidagi äratuntavalt viitaksin kõneksolevale juhtumile, siis langeks teiepoolse löögi alla eelkõige minu tuttav.
Et löök tuleks, selles olen paraku üsnagi veendunud…
Päris kindlasti olen nii mõnelegi inimesele haiget teinud – ja kahtlemata ei saa ma loota, et edaspidigi alati ja ainult veatult käitun.
Siiski olen seisukohal, et anonüümne internetikommentaar ei ole parim viis oma ligimese eksimustele tähelepanu juhtimiseks. Seepärast palun siiski, et võtaksite minuga isiklikult ühendust ning kui võimalik, tahaksin hea meelega tollelt inimeselt, kellest kõnelete andeks paluda – kui ma pole seda juba teinud.
Nii et kui Teie kommentaari taga on siiras hoolitsus kaasinimese eest, siis jään Teie kirja ootama.
Minu arvates on Suure Nädala teoloogilise siu kohta kirjutanud väga hea kommentaari Auxwoman (vt eespool). See toob ju väga kujukalt esile inimsoo põhiprobleemi: vastupanu Jumalale. Ei aita imed, jumaliku armu ja halastuse osutamine ega jumalik armastuski. Oma põhiosas jääb inimsugu ikka Jumalast võõrdunuks ja karjub: Poo risti! selle kohta, kellele ta päev tagasi hosiannat laulis.
Minu isiklik kogemus ütleb, et kõige ebameeldivam ja kahetsusväärsem, koguni eemaletõukavam on sellise kalduvuse ilmnemine eelkõige nende juures, kes on “kutsutud ja seatud” teisi inimesi Jumala ligiollu juhtima.
Lisaks niipalju, et mind ikkagi hämmastab väga, et inimene, kes mind isiklikult ei tunne, saab olla “üsnagi veendunud” selles, kuidas ma ühes või teises olukorras toimin.
Loodan väga, et ma ei pea siin taolist ebavõrdset diskussiooni jätkama, kuna anonüümsete süüdistustega väitlemine on vist veelgi mõttetum kui tuuleveskitega võitlemine.
Igal juhul loodan, et nii nagu ma ise püüan suhtuda inimestesse eelarvamusteta ning olla alati valmis andestuseks, lepituseks ja uueks alguseks, suhtutakse minussegi.
Enn Auksmannile.
Kirja ei tule.
Võimalik, et minu kriitika on kantud “pigem tigedusest kui armastusest”, ent kogemused vaimulikega on mulle ettevaatlikkust õpetanud.
Olen nõus, et anonüümne internetikommentaar pole parim viis asjade klaarimiseks. Ilmselt selle abil polegi võimalik midagi klaarida. Seega kahetsen, et sellise mõttevahetuse üldse algatasin…
Kahju, et kirja ei tule! Arvan, et just paastuaeg ja viimased Ülestõusmispühani jäänud päevad on hea aeg selleks, et oma suhted kaasinimeste ja Jumalaga läbi kaaluda ning neis vajalikke ning võimalikke korrektiive teha.
+++
Mis puutub sellesse, et on väga ebameeldiv, kui just vaimulikud oma eluga Evangeeliumist head tunnistust ei anna, siis see on tõesti nii.
Samas võib uskuda, et eriti vaimulikud on teadlikud sellest, et – paraku – on nemadki pattu teinud ja Jumala aust ilma, s.t. ei neil endal ega teistel inimestel pole (parimagi tahtmise korral) põhjust neid “teistest paremaks” pidada.
Ja kuigi ma ei tohi rääkida kõikide vaimulike nimel, olen kindel, et suurem osa meist tunneb ja tajub oma nõtrust ja ekslikkust vägagi valusalt – ja just seepärast on ka taoliste artiklite kirjutamine, nagu ülalolev, paras eneseületamine.
Just seepärast, et me teame ise kõige paremini, et see, mida me kuulutame, ei ole alati see, mida me elame. Aga usun, et küllap Jumal hindab meiegi head tahet ja püüdeid ning aitab meil meie nõtruses üha enam Temasse kasvada.
Õnnistussooviga ja käesolevaga siinkohal lõpetades!
Ega ei maksa tigedate kommentaaride üle imestada, eriti mitte kristlikes portaalides. Nii hämmastav, kui see ka pole, kuid – mida “õigemaks kristlaseks”, mida “tõsisemaks ristiinimeseks” end peetakse – paraku – seda õelam ka ollakse.
“Ega ei maksa tigedate kommentaaride üle imestada, eriti mitte kristlikes portaalides.”
Kas sellest tuleb järeldada,et kristlaskond koosneb valdavalt end “kõige õigemaks kristlaseks, kõige tõsisemaks ristiinimeseks” pidajaist?
Olles seotud nii kirikutööga kui ka töötades mitmes suures kollektiivis, olen tundnud südamevaluga, et ilmalikus töökollektiivis kohtab palju rohkem inimlikkust ja kaastunnet, abi ja toetust, eriti slaavi rahvusest kolleegide poolt. Kirikus kohtab seda vähe, võltsi maski taga ükskõiksus ja sageli põlgus. Ei ole siiamaani põhjusest aru saanud. Anonüümsusest. Kirikuringkonnad on eriti intriigimaiad ja osavad selja taga kätte maksma – eestpoolt näed säravat naeratust ja terekätt, pöörad selja, saad nuga… On kirikuvalitsuse lemmikud ja ülejäänud. Esimene ja teine kirik, nagu esimene ja teine Eesti. Ja seda esimest ei tohi puutuda, maksab kätte. Vanema põlve vaimulike kadumisega on saabunud tühik, nüüd askeldavad kirikutes ametnikud. Kurb. :cry
ikka täie rauaga kõikide pihta – anonüümselt, et võimalikult paljud pihta saaksid …
milline suurepärane näide “inimlikkusest, kaastundest, abist ja toetusest” …
Eestlase lemmiktoit on teine eestlane, vaimuliku lemmikroog on teine vaimulik. Või ei ole? On hoopis ligimesearmastuse eksperdid ja ellurakendajad? Kes küll teab? ;)
Kirikusiseste vastuolude (ka isikute tasandil)põhjuseks on võitlus üha väheneva majandusliku ressursi pärast. Vilets baas ja vilets pealisehitus. :p
Võib-olla see kõik ongi omane lõpuajale – oleme me siis sinna saabumas või juba päral.
Valus on lugeda selliseid ründavaid kommentaare teiste inimeste pihta (eriti veel kui inimest isiklikult ei tunta). Kas tõepoolest ei ole kellelgi midagi muud teha kui teisi mustata ja poriga loopida? Aga eks kibedus südames viib sellise käitumiseni, kibedusest kasvab viha jne. Andku Jumal armu meile kõigile, et suudaksime ja oskaksime teises inimeses näha eelkõige ligimest mitte vaenlast! On suurepärane aeg vaadata endasse ning mõelda eelkõige oma elu üle järele, sest me keegi ei ole puhtad ega õiged Jumala ees.
missa siis ründad ründajaid, kui sul valus on??
:p
Õelusel ei ole tõesti enam mingeid piire…aga eks anonüümseks jäädes on ju hea ülbust teiste pihta paisata (ülimalt arg käitumine).
Kulla õelustpelgav Innar, ei lugenud nagu sinu postitusest välja sinu ees- ja perenime, meiliaadressi jm isikuandmeid. Miks solvad siis teisi, nimetades neid ülbeteks ja argadeks???
Kas ei toimi sinugi puhul see üldtuntud fenomen, et teistele heidetakse ette eelkõige seda, millest ise pilgeni täis ollakse? Antud juhul siis ülbusest ja argusest.
Nimeta oma isiku- ja kontaktandmed siinsamas, Eesti Kiriku kommentaariumis, siis usun, et sina pole teps mitte ülbe, õel ega arg…
Kedagi on vist väga valusasti kuskilt hammustatud, et nii sapiselt reageeritakse. Kuid paraku on mul muudki teha kui siin mõttetuid vaidlusi maha pidada. Siinkohal astun sellest “vestlusringist” välja. Vaata, et teisi ära ei söö ja ise lõhki ei lähe!
:? :zzz :) :grin :p 8) :roll :roll :eek :zzz :upset :upset :upset :sigh :sigh :zzz :zzz :x :x :( :( :cry :cry :? :? :?