Paljudel surnuaedadel on täitumas 250 aastat
21.06.2023 | Kätlin Liimets, Rita Puidet and Liina Raudvassar | Rubriik: Kirikuelu, ÜhiskondVõidupüha ja jaanipäeva aegu mõtleme ka neile, kes on läinud igavikku. Külastame kalmistuid, et lähedaste haudade eest hoolt kanda ja hetkeks eluvoos paus teha. On surnuaiapühade aeg.
Ülearu palju ei arutleta, kui vanad on meie surnuaiad. Väga paljusid kalmistuid ühendab üks ajalooline tõsiasi. Nimelt 1772. aastal keelas keisrinna Katariina II oma ukaasiga Vene riigis matmise nii kirikutesse kui ka kirikute ümber.
Surnuaiad tuli rajada eluhoonetest vähemalt 600 meetri kaugusele. Selle käsu jõustumise tulemusel saavad paljud meie surnuaiad neil aastail tähistada oma 250. aastapäeva. Eesti Kirik valis sel aastal 250 aastani jõudnud rahupaikadest välja Kambja, Kodavere, Pärnu Alevi, Haapsalu ja Otepää kalmistu, mida lugejatele tutvustada. Teiste hulka mahtus ka Võru linnakalmistu, mis rajati 1784. aastal.
EELK surnuaiapühade toimumise aegu 2023. a vt eelk.ee/et/surnuaiapuhad/
Järveäärne Kodavere kalmistu
Kodavere kalmistu väravaehitised on neogooti kujundusega.
Kätlin Liimets
Peipsi järve ääres asuv maakiviaiaga piiratud Kodavere kalmistu õnnistati 1773. aastal ja laiendati 1921. aastal. Kuulub Peipsiääre vallale.
Kalmistu asub 50 kilomeetri kaugusel Tartust Peipsi järve ääres Tartu praostkonna territooriumil. Lähedal on 1777. aastal valminud Kodavere Mihkli kirik, kus õpetajaks Raigo Ojamets. Kui 1990ndatel oli õp Ojametsa sõnul Kodavere kalmistul aastas 40-50 kristlikku matust, siis möödunud aastal oli neid kaheksa. Küsimusele, kas surnuaialt võib leida kultuurilooliselt olulisi haudu, vastab õpetaja, et Jumala silmis on kõik olulised. Nimetab siiski, et on Anna Haava, kes sealtkandist pärit, mälestusplaat tema pereplatsil. Maetud on poetess Tartu Maarja kalmistule.
Muinsuskaitse all olev Kodavere kalmistu on 18.–20. sajandi kihelkonnakalmistu piirkonnale iseloomulik näide, kus on säilinud ajaloolised matused, hauatähised ja -piirded, haljastuselemendid, hauakujunduse näited, piirdeaed, väravad ja kabel. Valdavalt on surnuaiale maetud eestlasi. Vanimad, 18. sajandist pärinevad hauad paiknevad kabeli vahetus ümbruses. Kalmistu sissepääsu märgistavad neogooti kujundusega väravaehitised ja seda läbivad ida-läänesuunaliselt kaks suuremat teerada. Üks teeradadest viib kabelihooneni, teine vabadussambani.
Kivist kabel, mida kasutatakse siiani lahkunute ärasaatmiseks, on lihtsa varaklassitsistliku arhitektuuriga. Kabelit ilmestab hammaskarniis, poolkaarekujulised, lehvikut imiteeriva jaotisega aknad ja akende all olev horisontaalne vöö.
Surnuaial asuval Vabadussõja mälestussambal on kirev ajalugu. Praegune on Anton Starkopfi kavandi järgi tehtu algse samba täpne koopia. Mustast graniidist valmistatud obeliski ülaosas on marmorist Vabadusristi kujutis. Sokli esiküljel on tekst: „1918–1920 AASTAL VABADUSSÕJAS LANGENUILE TÄNULIK KODAVERE KIHELKOND“ ja selle all marmorist ristatud mõõgad tammepärja taustal. Mälestussammas taasavati 27. augustil 1989. Esmakordselt tehti seda aga 31. augustil 1924. Oktoobris 1940 sammas lõhuti nõukogude võimu poolt, ent taastati ja taasavati 28. septembril 1941. Teistkordselt purustati sammas juba lõhkeainega 1950. aastal.
Kodavere Mihkli koguduse surnuaiapüha Kodavere kalmistul toimub 23. juunil kell 12, enne seda kell 10.30 on armulaud kirikus.
Kätlin Liimets
Unustusest päästetud kalmistu Otepääl
Lõuna-Eestis asuvale Otepää kogudusele kuulub kaks kalmistut ehk vana ja uus. Võib öelda, et sealne uhke, 19. sajandi lõpupoolel ehitatud kirik jääb kahe surnuaia vahele.
Kogudus annab teada, et kalmistute väravas võetakse vahetult enne kalmistupüha vastu lahkunute mälestamise soove. Traditsiooniliselt on kalmistupüha Otepää uuel kalmistul jaanipäeval ja kaasa teenib puhkpilliorkester. Kokku tullakse kaugemaltki, kuigi rutatakse koju jaanipäeva pidama. Otepää uus kalmistu on ajaloomälestis ja saanud muinsuskaitseameti kaudu mitmel korral toetust piirdemüüri remondiks. Kalmistult leiab mitme tuntud inimese haua – sinna on maetud luuletaja Gustav Wulff-Õis (1865–1946) ja polaarlendur Leonhard Kruse (1899–1966).
Vanale kalmistule sageli ei satuta, see jääb alevikust veidi kõrvale ja üsna unustatuna kasvas nõukogude perioodil võssagi. Otepääl teeninud manalateele läinud õpetaja Jüri Stepanov (1952–2008) võttis selle hoolduse oma südameasjaks ja sinna on ta ka maetud.
Vana kalmistu rajati aasta pärast Katariina II ukaasi ehk 1773. aastal ja vanust on sel nüüdseks 250 aastat. Teda iseloomustatakse kui maahaudkalmistut, mis tähendab, et haudadel puuduvad piirded. Seal jalutades tekibki tunne, nagu oleks tegu parkmetsaga. Paiga otstarvet märgivad siiski vanad ristid, aga ka kalmistule ehitatud luukamber. Selle ehitusajaks loetakse aastat 1842 ja õpetaja Stepanovi eestvõttel taastati see 1999. Surnuaiapüha Otepää uuel kalmistul peetakse 24. juunil kell 11 ja vanal kalmistul 6. augustil kell 11.
Rita Puidet
Kalmistu, kus rahvas igatseb surnuaiapüha
Pärnu Alevi kalmistul asub üks kaunimatest Vabadussõja mälestussammastest, mille autor on Amandus Adamson. Mälestussammas avati 16. juulil 1922. Õhiti nõukogude võimu poolt 15. aprillil 1945 ja taasavati 17. juulil 1993. Klaid Kuschka
Pärnu Alevi kalmistu pühitseti 250 aastat tagasi kahe luterliku koguduse lahkunute rahupaigaks. Juba aastaid ei peeta seal luterlikku surnuaiapüha.
Kultuurimälestiste register nimetabPärnu Alevi kalmistut üheks olulisemaks ajalooliseks kalmistuks Eestis oma säilinud tervikliku struktuuri, paljude vanade väärtuslike hauatähiste ja piirete ning sealsete kultuuri- ja ühiskonnategelaste kalmude arvukuse poolest. Kalmistute registri HAUDI kultuurilooliselt oluliste haudade nimekirja kuulub 68 kirjet. Teiste seas on näiteks vähetuntud helilooja Karl Rammi, kes on kirjutanud laulu „Õrn ööbik“ viisi, haud.
Kalmistu rajati 1773. aastal Pärnu Riia eeslinna juurde, kus ilmselt asus juba varasemal ajal kasutusel olnud matmispaik. Praegune asupaik on Suur-Jõe tänava ja Riia maantee vaheline ala. 18. sajandist oli surnuaed jagatud Pärnu Nikolai koguduse ja Eliisabeti koguduse matmispaikadeks. Nikolai koguduse surnuaia nurka eraldati väike territoorium juutide kalmistuks ja selle kõrval ala muhameedlaste kalmistuks. 1980. aastatel hakati intensiivselt peale matma mahajäetud kalmudele, paljud tähised ja piirded hävitati. Silma jääv neogooti peavärav Riia maantee ääres valmis 19. sajandi keskel. Teine kõrgete kivipostidega värav, mille otstes on väikesed sepisristid, pärineb 1920. aastatest. Väravad on ka Suur-Jõe tänava poolsel küljel.
Kalmistul paiknevad seitse riikliku kaitse alla võetud kultuurimälestist. Nende seas on kolm kabelit. Kõige vanem neist on 1779. aastast pärinev kabel, mis kuulus suurkaupmehele ning raehärrale Jakob Jackele. 1780. aastal ehitati ühe Pärnu kõige edukama kaupmehe Hans Diedrich Schmidti perekonnakabel, mida hetkel kasutatakse matuste korraldamiseks. Kaks aastat hiljem, 1782. aastal sai valmis Pärnu raehärra Justus Spechti kabel. Kaitse alla on võetud ka kolm hauda: Pärnu Eliisabeti koguduse pastori ja keeleuurija Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) haud, ettevõtja, poliitika- ja ühiskonnategelase Johan Linde hauamonument (leinava naise kuju 1927, autor A. Adamson) ja skulptor Amandus Heinrich Adamsoni (1855–1929) haud. Adamsoni haud asub tema enda loodud Vabadussõja monumendi läheduses. Viimane ongi seitsmes kaitse all olev mälestis Alevi kalmistul.
Pärnu Alevi kalmistuvaht Diana Välba ütles Eesti Kirikule, et talle on teada antud, et soovitakse surnuaia 250. aastapäeva tähistada, aga täpsemalt infot veel pole. Minu küsimuse peale, millal toimuvad surnuaiapühad, saan üllatava vastuse, sest kalmistuvaht pole kolme ametis oldud aasta jooksul surnuaiapühadega kokku puutunud. Ta ütleb ausalt, et ei teagi, kuidas neid peetakse: „Olen küsinud Metsakalmistu surnuaiavahi käest, kas meil on surnuaiapühad, inimesed helistavad ja küsivad, et mis kell ja mis kuupäeval. Mulle pole midagi teatatud. Rahvas on huvitatud, eriti vanemad inimesed tahaksid tulla.“ Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja Tõnu Taremaa ütleb, et Alevi kalmistu surnuaiapüha pidamine lõppes juba enne tema aega: „Meil on surnuaiapüha juba aastaid ainult Vana-Pärnu kalmistul. See on nii, sest lihtsalt inimesi ei tulnud enam mujal. Neil, kes on surnuaiapühast huvitatud, on ju ka võimalus kiriku kantseleisse helistada. Mina toetun sellele, mis mulle öeldi, kui Pärnu kogudust teenima hakkasin.“
Kätlin Liimets
Haapsalu kalmistute lugu
Haapsalu vana surnuaed, mille keskel paikneb tagasihoidlik kabel, saab 250aastaseks. Maa kinkis luteri kogudusele Uuemõisa mõisaproua Barbara von Richter.
Surnuaed asus linnast eemal põldude vahel ja pühitseti 6. augustil 1773. Tegu ei olnud siiski linna esimese kalmistuga. Piiskopilinnusest idas teadaolevalt varasemalt asunud kaks kalmistut on täielikult hävinud ja jäänud on vaid teadmine nende kunagisest olemasolust. Vanast ratasristist aastaarvuga 1789 raekoja ees pargis ei tasu ennast eksitada lasta. Rist viidi raekoja ette alles 1950ndate aastate lõpul, mil raekoda muuseumiks kujundati. Seda tuntakse kui Posti Ado ratasristi.
Kalmistu laiendamine võeti ette 1904. Sestpeale on ta jäänud sama suureks. Kalmistu ümber rajati paekivist müür. Kultuurihuviline, kes seal jalutada võtab, leiab luuletaja Ernst Enno, helilooja Cyrillus Kreegi ja Haapsalu mudaravila asutaja Karl Abraham Hunniuse kalmu.
Möödunud aasta oktoobris möllas Lääne-Eestis torm ja see ei jätnud puutumata ka Haapsalu vana kalmistut, kus lõhkus poolesajal platsil hauatähise. Kuigi linn on andnud teada, et taotles nende kordategemiseks toetust ja muinsuskaitseameti kaudu on saanud ka paljud kalmistute hoolduseks rahalist abi, siis nimekirjast Haapsalu vana kalmistut ei leia. Küll toimus sel aastal märtsi alguses Tallinna toomkirikus matusekultuurile pühendatud sümpoosion, kus üheks teemaks oli just Haapsalu vana kalmistu. Surnuaiapüha peetakse Haapsalu vanal kalmistul 24. juunil kell 16.
Rita Puidet
Võru linnakalmistul puhkab lauluisa ema
Seesama Venemaa isevalitseja Katariina II, kelle ukaasiga 1772. aastal kirikutesse matmine meie mail ära keelati, asutas 1784. aastal ka Võru linna. Just sellest ajast on teada ka Võru linnakalmistu, mis jaguneb ajalooliselt erinevate konfessioonide – luterliku ja õigeusu –, aga ka erinevate religioonide – kristlaste, juutide, moslemite –, vahel.
Kui 1884 tähistas Võru oma 100. aastapäeva, elas linnakeses kaasaegsete ürikute kohaselt 2617 elanikku, aga kohalikus nekropolis oli „asunikke“ juba 3166, seega 549 siit ilmast lahkunute kasuks.
On teada, et 1889 hakkas Võru elanike arv jõudsalt kasvama seoses Pihkva-Riia raudtee rajamisega, mis elavdas majandust. Surnuaed jäi linna poolt vaadatuna teisele poole raudteed, markeerides omal kombel elavate riigi surnute omast.
Kummal pool nüüd asukate ülekaal on, pole enam võimalik tuvastada. Palju kalme on loodus või ka uuema aja poliitika jäljetuks tasandanud. Palju pealematmisi on toimunud näiteks juudi ja islami kalmistu osades, õigeusklike Vabadussõjas langenute haudade peale maeti punaarmeelased pärast II maailmasõda.
Võru linna teatakse meie rahvuseepose „Kalevipoeg“ autori Fr. R. Kreutzwaldi järgi, kes teotses siin linnaarstina. Võru kalmistule on sängitatud lauluisa Virumaalt pärit ema Ann, samuti tema kolmest lapsest noorim, 15aastasena surnud Marie Ottilie. Kreutzwald ise on maetud Tartu Raadi kalmistule.
Võru kalmistu mängis olulist rolli Eesti taasiseseisvumise loos. 21. oktoobril 1987. aastal toimus surnuaias Vabadussõja hävitatud monumendi juures rahvakogunemine. Nõukogude okupatsioonivalitsus suhtus toimuvasse täie tõsidusega, kohal olid miilitsasalgad ka Pihkvast. Võidupühal 1988. aastal Vabadussõja mälestussammas taastatud kujul taas avati.
Liina Raudvassar
Kambja surnuaed üllatab
7. novembril 1773 pühitsetud Kambja surnuaed saab peagi 250-aastaseks. Kuna kalmistult on leitud eelkristlik matus, võib olla tegu ka muinaskalmistuga, kuhu hiljem uus kalmistu peale rajati.
Kalmistu pakub üllatuse, sest selle väravas seistes ei oska arvatagi, et maapind tugevalt tõuseb ja hauad paiknevad surnuaial astmeliselt. Kalmistut piirab maakivist müür – kõrgust on sellel umbkaudu poolest meetrist kaheni. Peaväravaga kokku on ehitatud väike kabel, aga kalmistul jalutades leiab sealt veel kaks kabelit. Kambja kalmistu on kultuurimälestiste registri andmetel 18.–20. saj kihelkonnakalmistu silmapaistev näide. Seal on lisaks kabelitele ja väravatele säilinud vanad hauatähised ja piirdeaiad.
Kui uurida, kes sealsele kalmuaiale maetud on, leiame eksiilvalitsuse riigisekretäri Arved Ruusa (1900–1992) ja rahvusliku liikumise ühe juhi Mart Miti (1833–1912) nime. Ka asuvad seal köster Kondi ja Albert Ütsi kalmud. Kahtlemata on põnev osaliselt säilinud Põhjasõja-aegse Rootsi väejuhataja hauamonument. Legend räägib, et väejuhataja olla maetud koos hobusega.
Surnuaiapüha Kambja kalmistul on 23. juunil kell 11.
Rita Puidet