Palju häid vastuseid

Kalle Kasemaa: „Meil peaks ikkagi olema Eesti riigivalitsejate tasandini välja aim sellest, et oleme osa Lääne-Euroopa kultuuriruumist ja see kultuuriruum on olemuselt kristlik.“

ANU PÕLDSAM

Kalle Kasemaa sai veebruaris ühes Neeme Järvi ja Lembit Ulfsakiga riigi kultuuri elutööpreemia. Küsitlesin sel puhul oma head õpetajat, Tartu ülikooli emeriitprofessorit, kes ütleb juudi rabi kombel sageli: „Küsige aga küsige, mul on palju häid vastuseid.“

Sind on mitmeti tituleeritud: tõlkijaks, teoloogiks, teadlaseks. Kasutan võimalust ja küsin otse: kes või mis on Kalle Kasemaa?

Raske on siin vahet teha. Teadlaseks ma ennast küll ei pea, sellepärast, et need võimalused, mis siin sellel ajal valitsesid, kui ma ennast harisin, ei olnud nii suured, et jõuda teaduseni. Vana Testamendi teatud probleemid sain tolleaegse teaduse taseme järgi endale selgeks teha küll ja sain oma teadmised ka edasi anda. Selles seoses võib mõni asi ka ära ununeda ja siis hiljem päris üllatusena tulla. Nagu näiteks see, kui minult seoses kultuuripreemiaga, mille saajaks esitas mu lisaks Tartu ülikoolile ka Tallinna Linnateater, on küsitud, millised suhted mul teatriga on olnud. Tuleb välja, et ma olen kaheksakümnendate aastate lõpus pidanud Vanast Testamendist loengute tsükli, mis olevat toimunud pühapäeviti ja niiviisi mitu kuud kestnud. Suurel määral pean ennast ka avantüristiks.

Otsest sidet teatriga mul ei ole siiski väga olnud, kui välja arvata see, et mõningaid teatriinimesi olen tundnud ammusest ajast juba: Lembit Ulfsakiga puutusime kokku siis, kui ta Tõnis Rätsepa ja Juhan Viidinguga laulis Amor Trios. Rätsepa ja Viidinguga puutusin ma veel rohkem kokku, sest kui Draamateater teater käis ringreisidel Tartus, siis nad käisid meil ikka aeg-ajalt Võnnus külas. Ja Jaan Toomingaga oleme kokku puutunud, mitte tihedalt, aga pika aja vältel. Ühtlasi olen Draamateatrile tõlkinud paar näidendit heebrea keelest. Jidiši keelest tõlgitud Isaac Bashevis Singeri romaani „Patukahetseja“ töötluse on toonud lavale Tartu Vilde teater.

Teadlaseks ei pea ma ennast ka seetõttu, et nii-öelda puhta teadusetegemise vastu mul huvi ei ole olnud. Pigem on olnud huvi asjade teadasaamise vastu – teha need endale selgeks ja, kui on huvilisi, siis teadmised edasi anda –, aga teadlase metoodilist tööd pole ma suutnud teha. Võib-olla on see Uku Masingu mõju: tema toonitas ka järjekindlalt, kui ebasüstemaatiline ta on. Mina leian samamoodi, et süsteemidest vabana olla ja elada on tunduvalt meeldivam kui olla süsteemi ori. Mitte see, mille kohta saksa keeles on termin System­zwang tähendusega, et kui süsteemis on mingi lünk, siis tuleb see süsteemi sunnil iga hinna eest täita, kui vaja, siis lõigata täide parajaks või modelleerida seda, et see täpselt sinna lünka mahuks.

Mis puudutab tõlkimist, siis olen ka varem andnud mõista, et tõlgin sellepärast, et mulle meeldib näha, mismoodi mõni tekst näeb välja eesti keeles. Tõlkijaks ei kipu ma ennast ikkagi pidama. Ma olen seda teinud ühe või teise impulsi ajel ja huvist asja vastu, mitte tööna või missioonitundest. Teoloog on aga koolituse asi ja kui ma õppisin usuteaduse instituudis, siis ma õppisin teoloogiat. Nii et jah, teoloogiks võin ma ennast pidada küll, tõlkijaks tulemuste põhjal ehk ka, aga raske on öelda, kumb neist suurema osa moodustab. Õnnelikul kombel ei ole ma pidanud tegema tööd, mis oleks vastumeelne, nii et mul tõesti on väga vedanud.

Kui palju on seda, kes sa oled, mõjutanud sinu kodu?

Kujunemislugu on igal inimesel erinev ja minul on ta olnud küllaltki vastuoluline, aga mingid juhtjooned on selles nähtavad. Kodu oli selline, kus isa luges küllaltki palju. Ta oli vaikne inimene – küll seltskondlikum kui mina, aga oma loomu poolest vaikne inimene. Tal oli loomupärane kalduvus hästi joonistada ja talle meeldisid taimed, ta teadis nende ladinakeelseid nimetusi kooliajast, ja kui koos väljas käisime, tutvustas neid ka mulle, aga minule ei jäänud see külge. Ta luges palju, põhiliselt eesti, vene ja saksa keeles, aga meie raamatute hulgas oli ka ingliskeelseid asju. Kuivõrd isa tundis huvi taimede ja lillede vastu, siis ta õppis ära niipalju ka läti keele, et mingit toalillede kasvatamise raamatut sai ta sõnaraamatu abil läti keeles lugeda. Minul olid aga pigem tehnilised huvid, mind huvitasid raadioasjandus ja fotograafia.

Edasi loe Sirbist.