Orelit peab mängima õigete kingadega

Riigikogulane Aivar Sõerd loobus viie aasta jooksul kõigist välislähetustest, sest õppis muusikaakadeemias orelit.

„Sa pead ennast kokku võtma. Sa oled üksinda. Üksi tohutult suure instrumendi taga. All istub saalitäis inimesi. Käsi väriseb. Noot on võõras. Kõik on teistmoodi – orel kõlab teistmoodi, kui inimesed on saalis. Mul on tundlik kõrv, ja kui midagi juhtub valesti minema, siis ei saa mängida. Kui heli on vale, siis ei saa mängida. Vale tämber või vale register – ei saa mängida. Ja see esinemine võib isegi katastroofiga lõppeda.“

Aivar Sõerd (51), Riigikogu liige Riigikogu liige ja endine rahandusminister, maalib sõnadega pilti, mis toimub tema sees, kui ta istub oreli taga. Olgu siis Toomkirikus, kus on tema arvates Eesti parima kõlaga orel, või väikeses saalis. Käed ja jalad kõik töötavad, peab täielikult keskenduma, eksimise kohti on palju.

Aivar Sõerd näitab ette, kuidas see käib. Ta tõuseb mööda kitsast ja järsku treppi Jaani kirikus, noodivihik Bachi teosega mustas portfellis. Aga enne kui istub oreli taha, takerdub kahtlustesse:

„Mul ei ole need õiged kingad kaasas …“

Sõerdil on jalas tavalised mustad nahktallaga kingad.

Kas need ei kõlba?

„Hoopis teistsugused peavad olema.“

Äkki siis lihtsalt sokkis mängida?

„Üks hiinlane mängis meil akadeemias kingadeta. Tuli kontserdile ja viskas kingad jalast,“ meenutab Sõerd.

Aga ta ei viska kingi jalast. Istub oreli taha, paneb mitu minutit paika oreli registreid – ja mängib. Tallab jalgadega pedaali klahvidel, käed liiguvad jõuliselt klaviatuuril. Üle kiriku voogab Bachi, Sõerdi suure lemmiku muusika. „Kui kuulad, on ilus, kuid seal sees on ka matemaatiline loogika. Bachi muusikast pole kuhugi enam edasi minna. Absoluutselt täiuslik!“ laiutab Sõerd käsi. Lisaks Bachile köidab teda ka Cesar Fran­cki ja Max Regeri looming.

Juunis lõpetas Aivar Sõerd Eesti Muusikaakadeemia muusikainterpretatsiooni oreli erialal. Võru muusikakoolis klaverit õppinud Sõerd tahtis juba koolipoisina orelit õppida, kuid tollal polnud see võimalik. Eraviisiliselt sai ta orelit veidi mängida, kuid pärast keskkooli valis ta hoopis Tartu Ülikooli majandusteaduskonna, keskendus rahandusele ja krediidile. Ja unustas muusika 30 aastaks.

Sähvatus orelit õppida tuli 2011. aastal, kui Aivar Sõerd valiti Riigikogusse. Pärast üht orelikontserti läks ta organist Andres Uibolt ­kavalehele autogrammi võtma ja ütles nagu muuseas, et tal on ka selline huvi.

Edasi loe Eesti Ekspressist.