Õnnest
27.05.2008 | Rannar Susi | Rubriik: ArvamusÜks luuletus on meelde jäänud nii:
sõitsin talvel suuskadega
suusad libisesid
sõitsin suvel suuskadega
suusad krigisesid
ühe sama maa peal
ei ole õigust maa peal.
Tähendab, kord läheb hästi ja kord ei lähe hästi, olgugi et ühe ja sama maa peal. Maaelanikule ja väljastöötajale on väga tähtis ilm. Olen paljudel kordadel mõelnud, kas ilmastik ongi Jumala nägu, Tema meeleolud ja tahtmine. Et kui päike paistab, siis on Jumalal hea tuju. Noh, natukene naiivne mõtlemine.
Igaüks, kes seda on tahtnud, on tähele pannud, et mõnel päeval kohe läheb hästi ja mõnel ei lähe. Ja kui viltu vedama hakkab, võib päev kohe päris nässu minna. Mõnel hommikul kukuvad asjad käest, komistad, vihastud ja pole üldse enesetundega rahul. Sellise alguse peale on karta, et päev kujuneb kehvaks ja kesiseks.
Ent elus on olnud ka üksikuid uskumatuid vedamise päevi, kui kõik laabub nagu iseenesest; kõik klapib, täitub, edeneb ja sa jõuad väga palju. Sellistesse õhtupoolikutesse ma olen püüdnud tegevust juurde panna, sest kõik, mida teed, lihtsalt õnnestub.
Õnn on lihtsas käsitluses hea juhus, vedamine. Seda ei saa ette planeerida või kavandada. Kõike võib tahta, karta ja loota. Seda, mis tuleb – mitte keegi ei oota. Surmakuulutuste salmina paljukorratud Alver. Meie ümber on peale nähtava veel midagi, mida me ei näe ega saa katsuda. See nähtamatu vedamine kord mõjub inimesele päripidisena, kord vastukarva.
Nüüd räägin sellest, mida olen ise kogenud. Ühel talvel oli vaja tee äärest ära lõigata puu, mis oli lumega juba teele ette kaardunud. Sumpasin sinna sügavasse lumme sisse, lõikasin mootorsaega, hoidsin ennast. Lõpuks ikka see kõver puu pöördus nii, et sain löögi vastu prillide vasakpoolset sanga.
Läks tükk aega mööda. See ei pruukinud olla üldse sama aasta sügisel – lõpetasin kuuri all kartulite kandmist keldrisse. Mõtlesin, et viin välja ka vahepuud, mis kartulihunnikute vahel olid. Läksin, väljas oli täiesti pime, elekter põles ainult kuuris. Ja kuigi ma kohti teadsin peensusteni, läksin ikka pimeduses vastu teise hoone betoonseina. Ja jälle täpselt sellesama vigastatud prillide sangaga.
Siis läks veel aasta või kaks mööda. Sõitsime sugulaste poole naaberkülasse. Ja tol õhtul autost välja tulles sain kolmandat korda löögi sellesama katkise prilliaisa pihta. Siis lagunes see lõplikult. Täpselt üks ja seesama koht. Hakkad küll mõtlema, et selline asi ei ole juhuslik.
Jutus esines arv kolm. Kas toimibki kolme seadus? Kui lähikonnas oli lähestikku kaks surnut, siis arvati, et see ei jää kolmandata. Mul on elus olnud kolm autoõnnetust. Esimese ja teise vahe oli neli aastat, aga teise ja kolmanda vahe ainult pool aastat. Maanteedel on kohad, kus on aastate jooksul mitu inimest surma saanud. Mõne koha norm olevat seitse või üheksa hukkunut, kuulutab rahvapärimus.
Ühest kunagisest Meeme Karolini bioenergeetika alasest koolitusest on meelde jäänud, et pärastlõunal umbes kella kahe paiku on selline «mäda aeg», kui inimese kehal on kõige raskem olla. Seda ma olen ise kogenud. Kontoritööl oli see pärastlõunane unekas tõeline õudus. Mõtlemisainet siin jätkub. Tahaks näha nähtamatut. Aga teiselt poolt – teadmatus kaitseb inimest. Teadmise raske koorma on Jumal ainuüksi enda peale võtnud.
Rannar Susi
Kirjutatud on, et Jumal lõi inimesed ainsa eesmärgiga, et nad otsiksid Jumalat ja kes on Ta leidnud, see võib ka ütelda, mis on tõeline õnn. Maised asjad ei tee kedagi õnnelikuks, nad jätavad alati rahulolematuse hinge, kuid Jumal leidnu on õnnelik ja täis rahu.Küll tahaks sellist õnne kõigile!
Sõna ‘õnn’ on meie tavalises keelepruugis laialt kasutatav. Seevastu ‘õndsusega’ seonduvad meil ilmselt vaid kaks tekstikohta. Esimene meenub kaheldamatult Piiblist, milles õndsateks nimetatakse vaimust vaeseid — tavaarusaamas siis ullikesi. Teine kirjasõna on A. H. Tammsaare ‘Põrgupõhja uus Vanapagan’ ja Jürka, kes tuli Maa peale õndsaks saama. Eks selle Jürkagi omadusteks olid naiivsus, kergeusklikkus, rumalus.
Unustaks aga nüüd hetkeks selle ‘õnne’ lugematud tähendused ja ‘õndsuse’ ühese ja primitivismi kalduva stereotüüpse tavasisu ja mõtiskleks nende kahe mõiste võimalike erinevuste ja seoste üle?
Mõistet ‘õnn’ (ja selle teisendvorme) võiks kasutada inimese hetke sisemise meele- ehk teadvusseisundi, tema Mina (Ego) psüühilise oleku iseloomustamiseks. Ka mõiste rõõm peaks loogiliselt inimese meele juurde kuuluma. Öelgem siis, et õnn on inimese sisemine meeleseisund, rõõm on selle väljendumine. Õnnelik inimene on rõõmus, rõõmu sisemiseks katteks on tema õnnelikkus.
Eesti keeles saab kenasti öelda, et õnn on inimese meele olukord, meele olu – meeleolu. Rõõm on selle väljendumine või väljendamine, avaldumine. Need kaks – õnn ja rõõm – on midagi, mis tulevad ja lähevad vastavalt isiku välis- või siseilmas toimuvale ja mida siis elatakse eneses läbi meelelise õnnetundena ja elatakse enesest välja mingi rõõmuavalduse või -avaldumisena.
Kuid meel, meie Mina (Ego) pole veel kogu inimene, pole kaugelt kõik, mis inimeses on. Maisele meelele lisaks on inimeses ka jumalik Vaim kui jumalik kohalolu. Ja oma vaimset seisundit kui selle kohalolu äratundmist ja omaksvõttu võikski iseloomustada sõnadega ‘õndsus’ ja ‘pühadus’.
Võime öelda, et inimene oma vaimsel tasandil on sisemiselt õnnis, see avaldub väliselt isiku pühadusena.
Kui õnn ja rõõm on tulevad ja lähevad, siis õndsus ja pühadus on jäävad, kasvavad ja arenevad. Õndsus on isiksuse arenev sisemine terviklikkus, kooskõlalisus, tasakaal, harmoonia, korrastatus ja selge teadlikkus oma arengust ja seostest maailma, inimese ja jumalikuga. Õndsus on saavutatud või omaksvõetud osadusseisund jumalikuga ning selle kogemine on selle kogemuse läbi omandatu ja eneseks võetu. Pühadus on sellise jumalikkuse avaldumine.
Õnnelik ja rõõmus tegutseb meelest lähtuvate tunnete ja emotsioonide mõjul. Õnnis ja püha tegutseb armastusest – hoolivusest ja usaldatavusest lähtuvalt – hoolides ja usaldades – avatuna andmiseks ja vastuvõtmiseks.
Tavaliselt jäävad sellise vaimselt kõrgel tasemel oleva isiku motiivid ja eesmärgid inimestele paljus mõistmatuks. Lääne kultuuris peetakse seepärast õndsat ja püha isikut sageli lollikeseks. Sellest ka ebaadekvaatsed hinnangud talle ja tema tegudele. Idas peetakse sellist seevastu sügavaks targaks. Ida kultuuris on respekt õndsate ja pühade vastu märksa suurem ja ka tavalisem kui siinmail.
Kuid ärgem unustagem – kõik inimesed on tegelikult sisemiselt õndsad ja ka väliselt pühad. Igaüks erineval määral, sest kõigis on kohal jumalik Vaim. Ilmakaared ei oma siin tähtsust. Küll aga kultuuriharjumused ja taipamisvõime seda õndsuse ja pühaduse allikat – Vaimu – eneses ära tunda ning omaks võtta ja ka teises inimeses õndsat ja püha näha ja väärtustada.
Kui selliselt mõisted lahti mõelda, neile tähendused omistada ning need omavahel seostada, peaks pilt nende kohati segaste ja paljutähenduslike (kaootiliselt kasutuses olevate) mõistete osas korrastuma.
Meeleseisunditel on omad vastandid ja meie meelemaailm ja meeleline olemine nii meis sees (õnn) kui enesest väljapoole (rõõm) on teisenevad – õnn teiseneb mingis vormis negatiivsena väärtustatavaks olemiseks oma lugematutes variatsioonides, rõõm teiseneb oma vastandiks selle paljudes eri variantides. See on meie tavaline +/- maailm, milles me kas üksikutena või ka hulgakesi üritame jõuda oma meelemaailma positiivsele poolele, meeleheitlikult unustades ja olematuks mõeldes kõik negatiivse, mis paratamatult on sellise meie duaalse meelemaailma lahutamatu teine poolus ja kaasneb nagu vari valgusega.
Õndsus ja pühadus aga näivad mitte omavat konkreetseid vastandeid – oma “negatiivset aspekti”. Inimene lihtsalt kas on õnnis, kas on püha… või ei ole. Kui inimene pole ei õnnis ega püha, siis oleks vist tema kohta õigem öelda, et ta on… normaalne – maine, tavaline, inimlik.
Seevastu õndsa ja püha inimese kohta pole vale öelda, et ta on ‘normaalsuse’ piire eirav. Vastavad on ka tema teod siin ‘inimeste normaalses maailmas’ – kui õnnelik ja rõõmus teeb küll ehk häid, aga siiski normaalseid, maiseid, tähenduslikke ja harjumuslikke tegusid, siis õndsa ja püha elu ja olemine on seevastu tavaraamidesse sageli mittemahtuv. See on taevalik – äraarvamatu, seletamatu, müstiline, hämar… ja jumalik. Osakem seda otsida, leida ja näha igas inimeses.