Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Olla valmis end ohverdama

26.10.2007 | | Rubriik: Jutlus

Ikka võib vahel tabada ennast imestamas või arutlemas selle üle, miks Jumal ometi nii või teisiti sündida laseb. Kas ta siis üldse ei näe ega kuule või on Tema ideeks ainult oma loodut miskitpidi nuhelda? Ja kuidas sai juhtuda, et läks just nii, kui ometi ootasime midagi muud? Nõnda, nagu Isa on armastanud mind, olen minagi armastanud teid. Jääge minu armastusse! Kui teie peate minu käske, siis te jääte minu armastusse, nõnda nagu mina olen pidanud oma Isa käske ja jään tema armastusse. Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teis ja teie rõõm saaks täielikuks. Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!
Jh 15:9–12(13–17)

Ikka võib vahel tabada ennast imestamas või arutlemas selle üle, miks Jumal ometi nii või teisiti sündida laseb. Kas ta siis üldse ei näe ega kuule või on Tema ideeks ainult oma loodut miskitpidi nuhelda? Ja kuidas sai juhtuda, et läks just nii, kui ometi ootasime midagi muud?
Inimene reageerib asjadele tihti siis, kui midagi läheb nõnda, nagu ta pole harjunud. Inimestena on meil ka üsna kindel ettekujutus sellest, kuidas maailm kulgema peaks, mis funktsioon on meil selles elus ja mis ülesandeid täidab Jumal. Ikka imestame, aina imestame, kui me ei suuda leida põhjusi ja seletusi – killukesi, mis võiksid sobituda meie hõredasse maailmapilti.
Jah, me võime küll imestada ning juurelda lõputult, miks Jumal ei toimi nõnda, nagu meile sobiks. Ent viimselt jääb mu meeltesse kummitama hoopis imestus selle üle, kuidas Ta ikka veel ja kõigest hoolimata suudab meid armastada. Inimese kiindumus ei pruugi maises maailmas alati vastukaja leida. Inimlikul kiindumusel on samuti kalduvus laiali valguda, deformeeruda, sulanduda, teiseneda… Aga Jumala armastus püsib muutumatuna, tingimusteta ning ausana.
Kui mõtleme oma elule ja tunnetele tagasi – kui palju tuleb meelde hetki, mil olime Looja vastu karmid, mõistmatud, tänamatud. Enamgi veel, kui palju oleme olnud ükskõiksed, mis mingis mõttes on veelgi hullem kui tuline viha… Vahel näib, et liigagi palju on hetki, mida tahaksime oma mälust kustutada, või asju, mida nüüd teistmoodi teeksime, ja siis hakkab Looja ees piinlik. Ent ometi seisab Ta kogu selle segaduse keskel ikka justkui armastuse mälestuskivi, mille otsa mõnikord komistame, millest teinekord aga möödume nagu kiiresti hajuvas unenäos. Ometi suudab Ta ikka veel hoida endas seda lootusetut andumust, kuigi inimjalajäljed Tema südamel aina jäädavamaid vorme omandavad.
«Armastus» on keeruline mõiste. Kui küsida sajalt inimeselt, mida tähendab armastus, siis ilmselt saabub umbes viiskümmend erinevat vastust. Mõni ütleb, et armastab oma abikaasat, teine, et armastab oma aeda, kolmas armastab hamburgereid, neljas elab vaid soovis minna matkale või lugeda raamatuid, vaadata vanu filme, käia seenel ja veel palju muudki teha. Selles kõiges peegeldub omamoodi kiindumuste ahel, mis inimese elu vürtsikana hoiab. Armastus võib olla kirjeldamatu või siis kanda endas täiesti selgeid ning piiritletud vorme. Kõik oleneb sellest, kuidas me seda enda jaoks lahti mõtestada soovime ning mis on meie elus prioriteet.  
Jeesuse sõnade kohaselt väljendub tõeline armastus selles, kui ollakse valmis ohverdama oma elu sõprade eest. Jeesus ütleb meile täna veel lisaks: «Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!» See on kõige tõelisem ning samas ka äärmuslikem näide sõprusest ning armastusest, mida üks inimene on teise heaks võimeline tegema. Nii, nagu Jumala Poeg oma suurest armastusest ennast meie eest ohvriks tõi, võiksime meiegi hoida endas kas või valmisolekut selleks, et kord tuleb ennast ohverdada kellegi nimel – kord tuleb oma armastust ka tegudes väljendada. Ja seda mitte ainult kellegi eest oma elu andes, vaid ka pealtnäha täiesti tühiste ning lihtsate asjade läbi. On ju selge, et iga põgus, ent heatahtlik pilk või sõna, ka lihtsalt kellegi kõrval olemine iseenesest, omab teinekord suurematki tähtsust kui, rind õiglustundest kummis, barrikaadidele tormamine.
Kord oli üks väike poiss läinud ema palvel kõrvaltänavas asuvasse poodi leiba ostma. Millegipärast jäi ta aga ära palju kauemaks, kui üks tavaline leivaostmine tegelikult aega peaks võtma. Kui ta viimaks tagasi jõudis, küsis ema: «Kus sa ometi olid? Muretsesin ennast juba haigeks.» «Noh,» vastas poiss, «seal oli üks väike poiss, kellel oli ratas katki läinud, ja ta nuttis. Ma jäin temaga, et teda aidata.» «Ma ei teadnudki, et sa oskad rattaid parandada,» öelnud ema kahtlevalt. «Ega ma oskagi,» vastas poiss, «aga ma lihtsalt seisin seal ja nutsin temaga koos.»
Armastus on imeline kingitus, mis annab tasakaalu, empaatiat ning selget silma, nägemaks sõpra enda kõrval ning Jumala tööd oma elus. Armastus annab meile võime tänada, oskuse hinnata seda, mida oleme Loojalt saanud, ja leppida sellega, millest oleme ilma jäetud. Armastus ei saa jätta meid ükskõikseks või mõistmatuks, vaid annab meile tarkust seista tänutundes oma Jumala ees ka siis, kui jääme maailma ees jõuetuks ning nõutuks. Head vennad ja õed, hoidkem siis seda kingitust nõnda hoolikalt ning palavalt, nagu tahame, et hoitakse meid. Aamen!

ImageAnna-Liisa Vaher,
Tarvastu koguduse
õpetaja

5 kommentaari artiklile “Olla valmis end ohverdama”

  1. Doctor Ecclesiae ütleb:

    Jeesus siiski mitte ainult ei ohverdanud ennast, vaid ta tõusis surnuist üles ja see annab sisu ka tema eneseohverdusele. Aga tolle loo nutvatest poistest võib teise näitega paremini avada. Poiss nägi, et teine kukkus vette ja hakkas uppuma. Tundepuhangust kantud, hüppas poiss teist päästma – aga unustas, et temagi ei oska ujuda… Võibolla oleks teine isegi välja rabelenud kui \”päästja\” poleks paanikas tema külge klammerdunud – selle asemel, et otsida kedagi, kes oskab ujuda…
    Kui pime juhib pimedat…
    Mis Jumala armastus on, seda on tõesti raske öelda, kuid kindlasti ei ole see irrationaalsuse sünonüüm.
    Tüdruk istu! Seekord on kristliku eetika eksamihinne 2! Ehk läheb nüüd naerutuju ka mõneks ajaks üle.

  2. Mait ütleb:

    Isiklikult ei leidnud ma selles jutluses loogikavigu, kuigi ma ei otsinud neid ka – aga selles vist ongi asi. Eelmisele kommenteerijale – ei ole hea oma isiklikku ebakindlust sisse lugeda kirjatükki, kus seda olemas ei ole. Olen nõus, armastus on defineerimatu aga ülim ja teinekord on vaja, et keegi tuleks ja sinuga koos nutaks, see on ju jagatud mure, ka Kristus nuttis, kui nägi rahvas kurvastamas Laatsaruse surmast, hoolimata sellest, et ta vaid lühikese aja hiljem Laatsaruse surnuist üles äratas – siin on saladus, mida on vaja tunnetada! Hea jutlus, pani mõtlema ja endasse kaema. Tänud!

  3. Doctor ecclesiae ütleb:

    …siis poleks vaja ei evangeeliumi ega moraaliõpetust, piisaks india filmidest. Kui Jeesus nuttis aga pärast äratas Laatsaruse üles, siis ei saa seda tõlgendada nii, nagu ta olekski ainult nutnud. Aga milles peaks väljenduma minu \”isiklik ebakindlus\”? Ilmselt tuleb niisugune määratlus jälle emotsioonidest, sest mingit loogikat selles ei ole.
    Mulle on tegelikult meeldinud autori eelmised jutlused ja ma mõistan oma sekkumist üldse rohkem pedagoogilisena. Kirjapandud tekst ei muutu enam iseenesest ja sellepärast tuleb võimalik põhjendatud kriitika juba ette näha ning tekst selle vastu kindlustada.

  4. D,E, ütleb:

    Sulle näidati esimess kommentaaris loogika vead ära, aga kuna sina ise selle peale ei tulnud, siis tuleb välja, neid ei olegi olemas? Mis puutub nutmisse, kaastundesse ja õlga mille najal nutta, siis see sobib sel juhul kui tegu on mingi vääramatu saatuselöögiga. Lähedase inimese surma või abielulahutuse korral on võõral inimese enamasti võimatu teisiti aidata. Aga katkise jalgratta kõrval nutta? Lapsega võib niisugune lugu ju tõesti juhtuda, kuid jutlusenäiteks on see üsna sobimatu.

  5. saage nagu lapsed, ütleb:

    on meile öeldud. Ka armastuses ja empaatiavõimes.
    Anna-Liisa,ära lase end segada! Otsi Jumalat ja jaga oma kogemusi! küll kuuljaid ja lugejaid leidub.