Ja kui siis lõpuks pühad käes, kergitame kulmu ja küsime endalt: kuhu jõulurahu jäi? Paljud ei märka aga sedagi teha – kihutavad täiskiirusel uude aastasse edasi.

Ometi on just jõuluaeg sobilik iseendaga olemiseks ja mõtisklemiseks. Jõululapse sünd on küll suur rõõmupüha, kuid ka kannatustele tasuks siis mõelda. Miks juhtuvad halvad asjad ka heade inimestega ning miks elu vahel nii ebaõiglane näib?

Vastused neile küsimustele leiame Piiblist Iiobi raamatust. Otsisime neid koos kirikuõpetaja Urmas Karileedi ja kliinilise psühholoogi Margus Laurikuga.

Urmas Karileet – kes vähegi on võtnud vaevaks Piiblisse süveneda, märkab, et seal on kirjas universaalne tõde. Lihtsalt sõnad on pisut teistsugused, kui psühholoogi kabinetis kuuleme või mõnest eneseabiraamatust loeme.

Ka kannatuse teema on universaalne, ei jäta kedagi puutumata. Piibliraamatus on kirjas lugu Iiobi-nimelisest mehest, kes koges oma elus suuri üleelamisi, mis tõid talle hulgaliselt kannatusi.

Läbi aastasadade on paljud inimesed leidnud sellest raamatust sarnasusi oma kannatustega. Nad on leidnud julgustust ja lohutust Iiobi kannatuste positiivsest lõpplahendu- sest.

Tihti püütakse kannatusi millegi – näiteks alkoholi või meelemürkide – alla peita, kuid see on vaid väga ajutine ja ühekordne leevendus. Kannatusi need ei kõrvalda ja probleeme ei lahenda. Sageli otsitakse leevendust ja lahendust valest kohast.

Kannatused on osa inimeseks olemisest selles ebatäiuslikus maailmas. Kirikuisa püha Augustinus on öelnud: “Eksimine on inimlik, aga uhkusest oma eksitusse jäämine on kuratlik.”

Edasi loe Maalehest.