
Fjodor Dostojevski „Kuritöös ja karistuses“ lõpeb üliõpilase ja ohvitseri kahekõne nii: „Ah, vend, aga loodust ju parandatakse ja juhitakse, muidu peaks ju eelarvamustesse uppuma. Ilma selleta poleks ainustki suurt inimest.“ Ühe lähenemisviisi kohaselt võib seadus jäljendada tegelikus maailmas, nimetame seda siis looduseks, võimalikku, et anda inimeste suhetes selgust, kuid võimalikkuse piiri ületamata. Sofistide koolkonnast lähtudes võib ka öelda, et „loomulikku“ võib ...