Rõuge kiriku tornis on taas kukk

Jalutasin eile öösel Tartus Toomemäel toomkiriku varemetes ja vaatasin neid ööhämaruses. See on paik, mis on arvajatele ja planeerijatele viimastel nädalatel nii palju kõneainet pakkunud. Vaikne oli. Kuskil eemal võis aimata linnamelu, ent Toomemägi koos varemetega hingas öörahus oma rütmis, varemetes tähti jälgides – tundus, et iidses ja aegu ületavas. Kas siia saab midagi lisada? Pigem saab siit midagi ära võtta. Varasügise hommikud on lummavad. Eriti kui udu tõuseb ...
Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav. Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas. (Ps 46:1–3) Armsad vennad ja õed! Armu ja rahu meie Issandalt! Septembris tähistame kirikuisa Hieronymuse päeva ja täname Eesti emakeelse Piibli eest. Elame täna keerulistel aegadel ja maailm meie ümber on muutunud. ...
Issand Jumal, taevane Isa, Sina valitsed elu ja surma üle. Me täname Sind, et Jeesus Kristus on võitnud surma võimu, ja palume, aita meil astuda usus temasse vastu oma surmale. Anna meile kindel veendumus, et nii elus kui surmas oleme tema omad, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti. Aamen.