Sinu pärisosa: maa kui perekonna põline vara
Võtsin ühel argipäevaõhtul töölt tuleva abikaasa Elva raudteejaamast auto peale, et näidata talle, kui kollased ja punased on need puulehed küngastel Elvast jõge pidi ülesvoolu, kuidas need paistavad lähemal ja silmapiiril. Ja teel Hellenurmest edasi helises minu telefon. Vaikusse hääbunud telefonikõne „Tere õhtust, ega ma ei sega? Olen M. M. teie naabrusest. Kas teile kuulub see kinnistu Palupera vallas?“ Vastan rõõmsa häälega: „Kas olete minu uus naaber, kas see ...
Meie suurus on selles, et põrmust võetuna
pole meid loodud vaid selleks,
et põrmuna elades jällegi põrmuks saada.
Meie valu on see, et liigagi sageli kipume
tähtede asemel leppima põrmuga.
Aga Tema, kes mõistab nii seda,
kelleks ja milleks me oleme loodud,
kui sedagi, et ise me ennast taevasse tõsta ei suuda,
on tulnud, et öelda meid julgustades:
sirutuge ikkagi tähtede poole
ja üles taevasse vaadates teadke,
et teie lunastus läheneb.
Js 35:3–6
Inimene on harjunud mõtlema Jumalast kui kellestki, kes on väljaspool aega ja ruumi ning teisel pool meie tunnetuse piire. Ega see mõte vale olegi – kui Nägija Johannes kirjeldab, et Jumala trooni ees oli „midagi, mis oli nagu klaasmeri“ (Ilm 4:6), tähendab see, et Jumal on sealpool nähtavat taevalaotust. „Jumal on taevas ja sina oled maa peal“, öeldakse Koguja raamatus (Kg 5:1). Ka siin ei ole taevas mitte paik ruumis, vaid Jumala olemise mõõde, mis eristab teda ...
