Neutraalsus usuküsimustes – müüt või tegelikkus?

Kas riik peaks hoidma distantsi kõigi uskumuste ja veendumustega, mis pole tolerantsed ning seonduvad näiteks rassismi, homofoobia või naiste diskrimineerimisega?

Äsja sai Eesti põhiseadus 20aastaseks. Kui põhiseadust 1990. aastate alguses koostati, siis polnud usuküsimusi reguleeriva paragrahvi üle vaidlusi. Muude küsimuste lahendamine oli palju tähtsam. Oligi hea, et palju usu ja selle viljelemise reguleerimisega seonduvat jäi lahtiseks, andes võimaluse asjadel n-ö evolutsiooniliselt areneda. Tänaseks oleme tõenäoliselt jõudnud ajahetke, kus ei ole võimalik oodata asjade iseeneslikku arengut. On üksjagu religiooniga seotud küsimusi, mis tuleb Eestis läbi vaielda ja lahendada. Eriti puudutab see religiooni kohta avalikus ruumis, sh avalikes institutsioonides nagu kaitsevägi, haiglad, hooldusasutused ja koolid.

Lisaks on tõenäoline, et Eestis tuleb varem kui arvata oskame hakata tegelema probleemidega, mis on tõusetunud teistes Euroopa riikides seoses immigratsiooni ja religioosse mitmekesisusega. Olgu see siis tingitud viimasel rahvaloendusel taas kinnitust leidnud eestimaalaste ja seega ka töökäte arvukuse vähenemisest või kasvavast immigratsioonist (immigrantidest) Euroopas. Nende probleemide lahendus peitub ennetustöös, ent olen veendunud, et Eesti riik ja ka ühiskond ei ole valmis selliste probleemidega silmitsi seisma.

20 aastat proovisõitu liberaaldemokraatlikku maailma

Neutraalsus usuküsimustes on printiibi kujul Eesti õigusruumis praegu tegelikkus. Põhiseadusest ei leia otsesõnu viidet neutraalsusele usuküsimustes.

Edasi loe Sirbist.