Müütiline konflikt teaduse ja religiooni vahel

Autorit huvitab, miks valitseb sedavõrd suur lõhe akadeemilise arusaama ja avaliku arvamuse vahel.

Ajaleheartiklid kubisevad klišeedest. Tegu ei ole mitte niivõrd äraleierdatud väljendite, kuivõrd osakestega üldlevinud arusaamadest, mis lasevad ajakirjanikel hõlpsasti oma lugejad otsekohe õigele lainepikkusele häälestada. Varasemaid kirjutisi tähelepanelikult vaadeldes selgub aga, et see, mis eile oli klišee, on tänapäeval juba stereotüüp. Konflikt teaduse ja religiooni vahel on üks sellistest mugavatest klišeedest, mis ikka ja jälle esile kerkivad. Näiteks, ühes „Simpsonite” episoodis, kus külalishääleks oli kadunud Stephen J. Gould, leidis Lisa inglikivistise ning sellele järgnevad sündmused viisid kohtuotsuseni, millega kohustati religiooni teadusest ohutul kaugusel hoidma. Artiklid nii ajakirjades kui ka internetis eeldavad alatihti konfliktiolukorra eksistentsi – et see on kogu aeg olemas olnud ja et teadus võidab. Kõik populaarsed teadusajaloo käsitlused vaatlevad tõendusmaterjali läbi selliste prillide, hetkekski peatumata, et järele mõelda, kas sel lool võiks ka teine poolus olla. Kuid pöördugem popkultuuri juurest akadeemilise kirjutuse juurde, kust leiame täiesti teistsuguse pildi.

Vaatame mõnede juhtivate teadusajaloolaste kommentaare.

John Hedley Brooke oli Oxfordi ülikooli Andreas Idreose nimelise teaduse ja religiooni õppetooli professor. Ta on üks Inglismaa juhtivaid teadusloolasi ja teose „Teadus ja religioon – mõningaid ajaloolisi vaatenurki” (1991) autor. Oma teoses kirjutab ta konfliktihüpoteesi kohta järgmist: „Oma traditsioonilistes vormides on see tees suuresti kõrvale heidetud”.

Edasi loe ajalehest Sirp.