Moosese jälgedes ehk Täna öösel me ei maga
05.04.2023 | Britt Normet and Mart Normet | Rubriik: Kultuurielu, Ühiskond
Kes oleks võinud seda arvata, et Mooses kandis peas beduiini rätti ning jalas Adidase tosse! Aga täpselt niimoodi oligi – meie Siinai mäe matkagrupile sattus giidiks just Moosese nime kandev noor beduiin. „Mooses, Mooses!“ hüüdis ta läbi pimeda öö – see oli meile orientiiriks.
Kui tavaliselt käiakse Egiptuses Sharm el Sheikhis mitte-midagi-tegemas ja sageli ei väljuta isegi mitte hotelli territooriumilt, siis kuurordist kolmetunnise sõidu kaugusel asub maailma vanim järjest tegutsenud klooster – Bütsantsi keisri Justianuse poolt 527. aastal asutatud Katariina klooster, kus praegugi elab 22 Kreeka õigeusu munka.
Teel Siinai tippu
Just selle kloostri asukohas ilmutas Jumal end Moosesele põleva põõsana. Ja just sealt algab kolme ja poole tunni pikkune matk Siinai mäe tippu, kus Jumal andis Moosesele kivitahvlitel kümme käsku.
Kuna Eesti reisikorraldajad sinna ekskursioone ei korralda, tuleb haakida end kaasa kas mõne naaberriigi grupiga või otsida ise võimalust. Me kasutasime laialt levinud keskkonda www.getyourguide.com ja leidsime end ühest väikebussist itaallaste, hollandlaste ning ühe inglase ja prantslasega.
Hotellist nopiti meid peale juba kell kaheksa õhtul. Võtsime kaasa mitu kihti vahetusriideid, energiabatoone, hotellist kaasa pakitud hommikusöögi, mõned värsked mahlad ja natuke vett. Kõikide mugavusteta ja turvavöödeta minibuss tiirutas esmalt tunnikese hotellide vahel ja siis peatusime suure tee ääres, kuhu sõitsid kokku kõik need bussid, mis olid võtnud suuna Siinai mäele. Ootasime ära politseieskordi ning ühes kolonnis sõit algaski.
Tee peale jäi mitu relvastatud kontrollpunkti, mis annavad tunnistust ka sellest, et pigem on Lõuna-Siinai piirkond turvaline.
Turvalisus tulipunktis
Kui me unesegastena kell üks öösel kloostri lähistele jõudsime, kupatati meid esmalt bussist maha ühe mägede vahele püsti pandud poe ees – äkki soovime osta „sertifitseeritud“ ja „kloostris maalitud“ ikoonide koopiaid? Jutumärgid tähistavad siinkohal siis meie kommentaari seal müüdud masstoodangule.
Seejärel sõitsime veel viis või kümme minutit ning jõudsimegi kloostri külalisparklasse, mis asub kilomeetri kaugusel kloostri ametlikust territooriumist, mida tähistavad lennujaama-tüüpi turvaväravad ja päris tõsine kontroll. 2017. aastal toimus seal hukkunuga tulevahetus, nii et ekstra turvalisus oli ja on igati omal kohal.
Aga lisaks politseile pakub kloostrile turvavõrku ka seal mägede vahel elav beduiinihõim. 10 000 beduiinist koosnev hõim ümbritseb ja kaitseb 22 munka, kellest sõltub ju turism ehk nende sissetulek.
Läbi öö koidu poole
Moosesega, meie rühma giidiga, kohtusime kell pool kaks öösel. See noor moslemist beduiin rääkis suurepärast inglise keelt, olles selle omandanud just turistidega läbi käies. „Üles läheme koos, alla tuleme kõik omas rütmis ja kell 8.30 kohtume siin kloostri ukse ees,“ sõnas ta. Alles siis märkasime kottpimedas, et me vist tõesti seisame ühe müüri ees, mille taga võib-olla tõesti on klooster. Ja kusagil siin ümber on vist mäed.
Otsisime välja Eestist kaasa võetud pealambid ja hakkasime 1586 meetri kõrguselt vaikselt ülespoole liikuma. Moosese soov oli viia meid esimestena 2285 meetri kõrgusele mäe tippu, et saaksime päikesetõusuks parimad kohad. Nii me siis „lidusime“ ja vahepeal lausa lõikasime. „Oodake, mu ema on 60-aastane, ta ei jõua sellist tempot hoida,“ kurtis noor itaallane. „See ei ole siin mingi shopping,“ vastas Mooses. „Me ronime mäkke!“
Poole tee pealt haakis Mooses endale ja meile sappa veel ühe seltskonna, kelle giid (samuti beduiin) oli kas haige või väsinud, igatahes tegi ta kaeblikku häält ja taarus jalalt jalale. Niimoodi me siis rühkisime tipu suunas, läbi pimeda öö, umbes kahekümnekesi.
Tee peal oli veel palju teisigi gruppe ning päris tihti tuli meil mööda saada kaamelitest või siis neil meist, olenevalt tempost ja jõuvarudest. Kaameli seljas oli lisatasu eest võimalik loksuda kuni viimase 750 astmeni. Pühakirja järgi läks sealt edasi üles ainult Mooses üksinda. Nüüd siis kõik, kellel jalad kannavad.
Te võite vaid ette kujutada, millist pingitust on vaja selleks, et pärast mitmetunnist mäkketõusu veel pikka ja ebaühtlast kivitreppi mööda üles astuda. Õnneks olime teinud paar nädalat süsteemselt pilatese treeningut puusadele ja jalgadele ning trepikõndi, et mitte end vigaseks kõndida. Aga ikkagi oli see paras kannatus. Sa ei näe, kuhu sa lähed. Aga sa usud ja lähed, lähed ja usud.
Minutid Püha Vaimu puudutusega
Päris tipu ligidal oli viimane peatuspunkt, kus sai osta kindaid ja sokke, vett, sooja jooki ning šokolaadi. Mõne euro eest sai laenata ka paksu teki ja madratsi. Me kasutasime võimalust vahetada juba teist korda välja läbihigistatud riided ning panime jalga tunked ja selga kampsunid, et peaksime külmale päikesetõusu-tuulele vastu.
Päikesetõusu ajaks jõudis üles üks suurem Brasiilia grupp, kes andiski tooni, palvetades ja ülistades portugali keeles. Ja korealased laulsid oma keeles „Amazing Grace’i“. Justkui kogu maailm oli Siinai mäe otsas kokku saanud, kõigil keha väsinud, aga silmis eriline sära. Ülistus rõkkas üle mäeahelike, tundsime Jumala lähedust ja hoidmist. Osa moslemitest giide istus, puhkas ja kuulas rahulikult, viibides samuti väga eriliste hetkede tunnistajaks. Küllap on need varahommikused minutid just sellised, mille käigus saavad nemadki puudutatud Püha Vaimuga.
Kui mäest alla kooberdasime (no ei olnud siin mingit graatsiat!), siis ahmisime silmadega mägede ilu. Millised värvid, millised vaated! Ainult et prügi oli kõvasti loodusesse lennanud. Öösel seda ju ei näinud. Maailmakoristusel oleks seal väga palju tööd teha. Kohati lausa eluohtlikku, sest plastpudelid ja teised pakendid olid lennanud ka nõnda järskudesse ja ohtlikesse orgudesse, kust neid erivarustuseta kätte ei saakski.
Mooses kogus omad kokku
Kui kell pool üheksa hommikul kloostri juurde jõudsime, oli päike juba väga terav. Mooses veendus, et kõik on saabunud, jättis oma rahvaga hüvasti ning suundus … ilmselt magama! Õige pea algas meie välkvisiit kloostri territooriumile. Selgus, et müüride taga leidus ka mošee, mis ehitati seal töötanud beduiinidele poolt ning ühtlasi püüti sellega ära hoida võimalikke moslemite rünnakuid. Sinna sisse me ei pääsenud, küll aga kirikusse, mis oli tõeliselt kaunis ja väärikas. Oli tunda, kuidas iga ese rääkis midagi … nendele, kes oskasid kuulata.
Kloostrituur oli napp, aga tekitas palju huvi just ajaloo uurimise vastu. Kuidas ikkagi on usk Jumalasse hoidnud inimesi tegutsemas nii erinevates kohtades ja nii erinevatel aegadel.
Jumala hoidmist tundis meie reisiseltskond ka kogu tagasisõidu ajal, sest liiklusmärkidest hoolimata sõitis bussijuht 160-ga ning turvavöödeta istmetel hoidsid meid kinni ainult meie süles istunud kaitseinglid.
Britt ja Mart Normet