Mõistuse kaitseks
01.12.2006 | ek | Rubriik: ArvamusOlen veendunud, et haridusnõuete alandamine vaimulikele, mille üle viimasel ajal on palju arutatud, mõjuks meie kirikule saatuslikult. Kuna kirikuõpetaja peab töötama ajaloolise piiblitekstiga, eeldab see korralikku akadeemilist pagasit.
Kirjutamise üheks ajendiks sai mulle Enn Auksmanni arvamusartikkel «Teoloogia ja tarkus – vaid mäng» (EK nr 45), teiseks ajendiks aga Eesti Kiriku kodulehel külalisteraamatu külastamine, kust leidsin järgmise «nalja»: «Mõista, mõista, kes see on? Raamatukoormaga eesel. Vastus: elu- ja kogudusevõõras teoloog, koguduse õpetaja, kes kirikulistele oma jutlustega tänuväärset akadeemilist unerohtu jagab.»
Loen sageli erinevaid internetikommentaare, sealhulgas Delfit, ja tean, et need ei esinda avalikku arvamust laiemalt, vaid üksnes teatud ühiskonnakihi seisukohti ja mentaliteeti. Enamasti ei ole need seisukohad minu jaoks eriti arvestatavad, sest ainuüksi vulgaarne keelepruuk, mida suur osa kommenteerijaid kasutab, ei anna tunnistust kommentaatorite kõrgest intelligentsusest.
Oleksin võinud samuti suhtuda Eesti Kiriku külalisteraamatust leitud teksti, kuid paraku ei saa seda teha, sest näen selle taga probleemi, mis on vaevanud mind pikka aega.
Julgegem olla ausad
Tean, et paljude kirikuinimeste hulgas on levinud arusaam, et probleemidest kirikus ei tuleks rääkida, kuid ma ei pea sellist hoiakut õigeks. Kirikus on probleemid nagu igas teiseski inimkoosluses ja ainus võimalus neid lahendada on neid endale teadvustada.
Teadvustamine algab probleemide sõnastamisest ja minu käesolev kirjutis on katse sõnastada ja teadustada ühte probleemi, mida seni ei ole veel Eesti Kiriku veergudel käsitletud.
Meie kirikul on palju muresid: kiriku liikmeskonna vähenemine, vaimulike puudus, millele ka Enn Auksamann oma arvamusloos tähelepanu juhtis, vaimulike ja koguduste majanduslik toimetulek jne. Kõik need on tõsised küsimused, millest on palju kirjutatud ja räägitud, kuid probleem, millega ma üha teravamalt nii kirikutöös kui ka akadeemilises tegevuses kokku puutun, on antiintellektualism.
Mõistus – Jumala suur and
Juba antiikfilosoofid rõhutasid, et mõistus on see, mis eristab inimest loomariigist ja kuna nad käsitlesid Jumalat kui mõistuslikku printsiipi korrastatud maailmas (kosmoses), väitsid nad, et inimese mõistuslikkuses avaldub tema sugulus jumalusega. Selle Platoni ja stoikute arusaama võtsid modifitseeritud kujul üle ka kirikuisad Eirenaios, Aleksandria Clemens ja Augustinus, väites, et inimese jumalanäolisus, millest räägib Piibel, avaldub inimese võimes abstraktselt mõelda.
Ka keskaja üks suuremaid kristlikke mõtlejaid Aquino Thomas rõhutab mõistuse tähtsust, öeldes, et mõistus on inimese põhivahend Jumala tunnetamiseks.
Martin Luther on öelnud mõistuse kohta küll palju kriitilisi sõnu, kuid ta ei pidanud usku ja mõistust teineteist välistavateks vastanditeks – ta oli vastu vaid mõistuse pidamisele viimaseks instantsiks usuküsimustes. Jaatades mõistuse osatähtsust teoloogias ja rõhutades eriti kriitilise mõtlemise vajalikkust ka usuküsimustes, sai varasel uusajal just tänu luterlusele võimalikuks ajaloolis-kriitilise piibliuurimise tekkimine.
Katoliku kirik muutis ajaloolis-kriitilise piiblitõlgenduse normatiivseks alles 1943. aastal. Paljud nimekad 20. sajandi evangeelsed ja katoliiklikud teoloogid on rõhutanud, kuivõrd oluline on ka usus mõistmine. Mõistmine on aga võimalik vaid tänu mõistusele, mis jääb oluliseks Jumala tunnetamise vahendiks vaatamata oma poolikusele ja rikutusele patu poolt.
Meil peaks olema teoloogidena vaid nii palju vaimset alandlikkust, et tunnistada: meie jumalatunnetus on poolik ja see, mida me teoloogiliste õpetustena või ka dogmadena sõnastada suudame, on Jumala suhtes parimal juhul vaid tuhm kujutis vaskpeeglis (1Kr 13:12). Paraku on see vaid pilt kõverpeeglis. Kuid see ei ole põhjus, et loobuda katsest sõnastada seda, mis jääbki viimselt öeldamatuks.
Usk vajab mõtestamist
Et inimene on mõistusega olend, kes tahab maailma mõtestada, siis tahab seda teha ka kristlane, ja on loomulik, et ta tahab mõtestada ka oma usku. Kindlasti leidub inimesi, kes pole selles küsimuses kuigi nõudlikud, kuid on ka neid, kes ei rahuldu lihtsate ja ühemõtteliste seletustega.
Olen kohanud küllalt kristlasi, kes heidavad kirikule ette seda, et kirik ei suuda pakkuda neile intellektuaalselt veenvat ja tänapäeva inimese maailmapildiga arvestavat usukäsitlust. Neid inimesi häirib fundamentalistlik piiblitõlgendus, antropomorfistlik jumalakäsitlus, Piibli taustaks olev mütoloogiline maailmapilt ja mineviku ühiskonnakord (näiteks patriarhaalne peremudel).
Mul on kahju, et meie kirik ei võta selliseid inimesi tõsiselt, aga see on viga, sest sõnum Kristusest on mõeldud kõigile inimestele, sealhulgas ka haritud ja kriitiliselt mõtlevatele inimestele. Selle asemel, et selgitada, et ristiusu tuum – õpetus lunastusest Kristuse kaudu –, ei sõltu taolistest asjadest, jutlustatakse inimestele ikka veel mütoloogilist maailmapilti ja seda, et Piibli taustaks olev ühiskonnakord on igaveseks ajaks Jumala poolt seatud ja normatiivne ka tänapäeva kristlastele.
Üksnes sellisel taustal on mõistetavad hierarhilise peremudeli jutlustamine ja arutelud teemal, kas naine, keda Jumal selleks on kutsunud, võib toimida vaimulikus ametis.
Antiintellektualism – kiriku nõrkus ja haigus
Olen pidanud oma elu jooksul kohtuma paljude koguduseliikmete ja vaimulikega, kes halvustavad mõistust, mõtlemist, haridust ja haritust. Selleks leitakse isegi vastavad piiblisalmid, näiteks 1Kr 1:18 jj või Kl 2:8, unustades ära poleemilise konteksti, milles need sõnad on öeldud (piibliteadlastele polegi päriselt selge, millist algkristluse suunda esindasid Korintose «targad» või Kolossa «filosoofid»).
Paljud meie vaimulikud ütlevad uhkusega, et nad on praktikud ja mitte teoreetikud. Ei saa nõuda, et iga kirikuõpetaja oleks samal ajal akadeemiline teoloog, kuid kuna kirikuõpetaja peab töötama ajaloolise piiblitekstiga, eeldab see temalt korralikku akadeemilist pagasit ja ma olen veendunud, et haridusnõuete alandamine vaimulikele, mille üle viimasel ajal on palju arutatud, mõjuks meie kirikule saatuslikult.
On oluline, et oskaksime tuua kuulutust Kristusest väga erinevate inimesteni, sealhulgas ka nendeni, kes on intellektuaalselt nõudlikumad. Meie kogudustes on küll inimesi erinevate ootuste ja vaimsete eeldustega, kuid olen nõus ühe vana ametivennaga, kes on öelnud, et koguduse ülehindamine on väiksem pahe kui tema alahindamine.
Kui meie kirik tahab, et tema kuulutust võtaksid tõsiselt ka need, kes ei ole võimelised leppima lihtsate ja lapsemeelsete seletustega, vaid kes tahavad midagi rohkemat, peab ta hakkama võtma tõsiselt ka nende inimeste ootusi ja küsimusi ning kriitilist mõtlemist. Ehk on see meie kiriku suurim misjoniväljakutse?
Jaan Lahe,
,
Viimsi koguduse õpetaja ja Usuteaduse Instituudi õppejõud
Kõigile:
Tahan lõpetada selle diskussiooni järgmise kokkuvõttega:
1) Usk ja teadus võivad tegeleda samade probleemidega, kuid nende vaatenurk ja lähenemine on erinevad.
2) On küsimusi, millele suudab vastata vaid teadus ja küsimusi, millele suudab vastata vaid usk. Viimaste hulka kuuluvad kõik küsimused, mis käivad empiirilisest maailmast väljaspoole jäävate realiteetide kohta.
3) Usk ja teadus võivad eksisteerida ühes inimeses harmooniliselt koos.
4) Kristliku usu põhisisu, usk sellesse, et Jeesuses ilmus Jumal ja lunastas inimkonna on usutunnistus, mitte teaduslik väide, kuid ma ei näe põhjust, miks seda ei võiks uskuda kristlasest teadlane, kes uurib Jeesust kui ajaloos elanud inimest. Usk läheb selles küsimuses lihtsalt \”teadusest kaugemale\”. Rudolf Bultmanni teene kirikule on, et ta on näidanud, et kristliku usu põhisisu ei tulene antiikaegsest mütoloogilisest maailmapildist, mis on vaid vorm kristliku usu sisule. See, nagu ka kõik teised usu nähtavad väljendusvormid, on ajalooliste meetodite abil uuritavad, usk kui metafüüsiline hoiak jääb aga paljuski väljaspoole empiirilise maailma piire ja kuigi uskugi on püütud ja püütakse psühholoogiliste jm meetodite abil seletada, jääb ta viimselt ikkagi jumalikuks müsteeriumiks, mida on võimalik – nii paradoksaalselt kui see ka kõlab – mõista vaid ise uskudes. Aga see on nüüd juba \”ebateaduslik\” jutt maagide kooli õppejõu suust.
Väga viljakas arutelu usuteaduse ja usuteadlaste kaitseks. Puudu jäi ainult arvukad viited kasutatud kirjandusele. Sooviks asjaosalistele loomingulisi stipendiume ja puhkusi, konverentse ja lähetusi, ümalaudu ja õpitubasid, lõpuks mahukaid kirjatöid – et tänulik kogudus saaks selle mahuka töö tulemusel teada – Jumal on armastus. Jõudu! :grin
Seda, mis tasemel on Riho Saardi argumentatsioon ajaloo kui distsipliini perspektiivist, otsustagu ajaloolased, teoloogiliselt on tegemist küll algaja tudengi tasemega – nii toonilt kui nivoolt. Veider on, et vanuselt küps inimene nii ebaküpset ja ebaratsionaalset juttu ajab … Nojah. Ju tal siis ei ole konflikti…
x-le:
Küsimuse kõrval, kuidas leida lunastust, on küsimus sellest, kes on Kristus, kindlasti ristiusu teine kõige olulisem küsimus. Kristuses on nähtud prohvetit (mõned tema kaasaegsed ja hiljem islamis), suurt moraaliõpetajat (paljud 18. ja 19. sajandi teoloogid, 20. sajandil Albert Schweitzer ja Mahatma Gandhi), nõida ja eksiõpetajat (Jeesuse kaasaegsed juudid) jpm. Uus Testament näeb Kristuses kedagi sellist, kelles on täiesti erilisel ja ainulaadsel viisil ilmunud Jumal ja väljendab seda veendumust erinevate kristoloogiliste tiitlite kaudu (nagu näiteks Jumala ainusündinud/ainulaadne Poeg (taustaks semiitlik keelepruuk, milles \”poeg\” (ben, bar) viitab kuuluvusele. Ainusündinud/ainulaadne Poeg on siis keegi, kellel on Jumalaga ainulaadselt lähedane suhe). Johannese evangeeliumi proloog viitab Kristusele kui Jumalale enesele ja hiljem tunnistab Toomas Ülestõusnu otsesõnu Jumalaks. Ja siis tuleb juba Origenes oma mõistega \”Jumalinimene\”, kristoloogilised vaidlused, mille käigus sõnastati peamised kristoloogilised dogmad jne. Kõik need tiitlid, mõisted ja õpetused on mu meelest aga vaid katsed öelda (erinevaid mütoloogilisi pilte ja filosoofilisi mõisteid kaasates), et Kristuses on täiesti erilisel viisil ilmunud Jumal (see ei ole ajaloo, vaid on usu küsimus) ja uskuda Kristusesse tähendab veendumust selles, et see Jumala ainulaadne ilmutus on tõesti Kristuses toimunud ja toimub üha, kui Kristus tuleb oma Sõna kaudu meie juurde. Usk on avatus Kristusele, avatus Tema ilmutusele ja seega midagi hoopis enamat, kui vaid fakti nentimine, et \”Kristus on kunagi midagi meie heaks teinud\”. Aga seda kõike saab mõista vaid ise uskudes. Väljendada saab seda usku loomulikult ka teiste sõnadega, näiteks rääkides Jumala asemel \”transtsendentsest absoluudist\”, \”uuest relatsioonist, mis sündis absoluudi ja inimese vahel Kristuses\” jne. Rõhutan taas: KÕIK, MIS ME JUMALAST RÄÄGIME, on vaid katse väljendada väljendamatut ehk tuhm kujutis vaskpeeglis. Kahjuks muutub see mõnikord kujutiseks kõverpeeglis, aga see ei ole põhjus, et me ei peaks püüdma oma usku sõnastada. Teoloogia üks funktsioon viimane ju ongi.
Aitäh Jaan! See oli kindlasti vajalik kirjatükk meie luterliku meedia maastikul. Maagia ja igasugu esoteerika on endiselt moes. Nii on olnud ja jääb ka olema. Toomas Paul tuletas seda neljapäevases EPäevalehes uuesti meelde nendele, kellel oli vahepeal äkki mingi teistsugune pilt eestlase (laiemalt inimese) religioossusest tekkinud. Minul ei olnud. Selle unustamist või teistsuguse pildi tekkimist ei olegi saanud tekkida. Selle säilimise eest hoolitseb elu ise ja hoolitseb juba see teoloogiline keskkond (pean silmas meie teoloogia õppeasutusi), mis meelitab ligi valdavalt maagilise usu ja elukäsitlusega inimesi, kes üldjuhul ei kavatsegi sellest kunagi loobuda. Need inimesed on meelsasti valmis sulle rääkima inglikooli kogemustest, ajaloost kui metafüüsiliste jõudude e Jumala ja Saatana mängumaast,ristimise maagilis-teoloogilistest seletustest, Kristuse reaalpresentsuse füüsilistest tundmustest, mis meenutavad vanu keskaegsed legende verise Kristuse ilmumistest kohe pärast seda, kui kirik oli leiutanud, ikka kellegi mõistusest, transsubstantsiatsiooni. Aitäh Jaan, et oled kuulutanud sõja maagilis-mütoloogilisele teoloogiale kui harituse ja hariduse puudumise märgile.
X-le:
Õpetus lunastusest Kristuse kaudu on üks vägev õpetus – luterliku kiriku kõige vägevam õpetus. See ütleb, et inimese teeb õndsaks ehk päästab ainult usk Kristusesse ja ei miski muu. Selle õpetuse seisukohast ei tohi inimese lunastust seada sõltuvusse Moosese Seaduse järgimisest (Paulus), müütiliste kosmiliste vägede teenimisest (Kolossa kirja meile tundmatu autor), kuuletumisest kiriklikele autoriteetidele (Martin Luther) ega iganenud maailmapildi uskumisest (Rudolf Bultmann).
kes on Kristus ja mida tähendab usk temasse?
Riho Saardile:
Jah, ma tean ka, et selliseid konflikte on olnud, aga ma ei arva, et need tulenevad sellest, et teadusel ja religioonil on erinev lähenemine asjadele (mis on tõsi), vaid need tulenevad ikkagi konkreetsetest isikutest (olgu siis kirikujuhtidest või teadlastest) ja hoiakutest, mis üks või teine kirik on omaks võtnud. Kui mõni kirik on deklareerinud, et ta tunnistab ajaloolis-kriitilist piibliuurimist ja et Piiblil on ülimuslikkus dogmaatika suhtes, ei peaks viimane sõna jääma dogmaatikale. Paul Tillichi protestantlikust printsiibist lähtudes tuleks dogmaatikat pidevalt eksegeetika abil korrigeerida, kuid lõppotsuseid ei tohiks teha paari eksegeedi seisukohtade põhjal, vaid suurema spetsialistide hulga põhjendatud konsensuse alusel. Nii peaks see olema ideaalis.
Sa kirjutad: Ma näiteks ei tea, mis on see usuline meetod, millega teaduslikku peaksin täiendama. Õelge siis mulle ka.
Võib-olla ma väljendusin ebaselgelt. Ma ei väida, et Sa peaksid oma teadustöid täiendama mingi \”usulise meetodiga\”. Tahtsin vaid öelda, et terviklikus isiksuses, kes on ühel ajal usklik ja teadlane, on olemas mõlemad \”meetodid\” ja need ei peaks olema teineteisega konfliktis. Loomulikult läheneb teadlane teaduslikele küsimustele teaduslike meetodite abiga, kuid lisaks sellele on tal veel ka vaatenurk maailma asjadele, mis ei tulene teaduse tulemustest. See vaatenurk ongi tema usk. Mulle tundub, et teoreetiliselt on seda väga raske seletada. Las seletab keegi minust targem ja sõnaosavam.
Jaanile: Mul on hea meel, kui sul ei ole konflikti. Samas on olemas paljusid teolooge (maailmas), kellel on konfliktid ja nende hulk on konfessiooniti erinev. Muidugi ei tohi kirik enam täna kirjutada ette eksegeetilise uurimistöö tulemusi. Selline tegevus kuulub üleeilsesse maailma. Ka siin on konfessiooniti olukord erinev. Tean juhtumeid, kus eksegeetiline töö tuli katkestada, sest tulemus oli konfessiooni õpetusega konflikti minev. Soome kontekstist võiksin tuua sellise näite Helsingi ülikoolist Heikki Räisäneni näol. Ja mitmeid tegevvaimulikke, on seal piiskoppide juures \”vaibale\” kutsutud. Seega probleem ikkagi on, ja alati ei ole nii, et teadlane on pahatahtlik ja loll, kel pole usulisi tunnetusmeetodeid oma teaduslike meetodite täiendamiseks. Ma näiteks ei tea, mis on see usuline meetod, millega teaduslikku peaksin täiendama. Õelge siis mulle ka.
Ennule: Ratziger räägib teadusest, vabadusest ja progressist erinevas tähenduses. Ta peab silmas uuemaid reaalteaduse suundi (geenitehnoloogiad jne). Piibel on kindlasti müütilise maailmapildi üks aluskivisid. Ma ei tea, kuidas on võimalik seda eitada. Ma ei ole ka irooniliselt naernud selle üle, et sul on usk sõnasse \”est\” \”on\”. Lutherile oli see \”est\” ka tohutult tähtis. Jääb ainult arusaamatuks, miks siis juba mitte transsubstatsiatsioon, vaid selle lahjendatud variant e reaalpresents. Pealegi polevat aramea keeles saanud Jeesus seda selliselt üldse öelda. Tema mõtete lugemine on aga ajaloolteadusele ülejõu käiv. Lõpuks: teeksin ettepaneku korraldada seminar teemal Piibel, ajalugu ja kiriku usk.
Jaan, kõigepealt avaldan Sulle tunnustust püüde eest oma seisukohti selgelt ja kiretult esitada. Ma arvan, et kui me võtame oma asja tõsiselt – olgu selleks usk või teadus -, siis on võimalik leida ühist keelt. Kui üht või teist halvustada, see võimalik ei ole.
Siiski tahan ma tuua siinkohal välja ühe mõtte, mille suurepäraseks tõestuseks on nt Riho Saardi siinsed kommentaarid. Selle mõtte autoriks ei ole mitte mina, vaid Joseph Ratzinger.
Nagu teada, väidab Ratzinger, et mitte ainult kristluse, vaid kogu piibelliku maailmapildi teeneks on olnud inimese vabastamine müütilisest maailmapildist ja mõtlemisest. Oma teoses \”Werte in Zeiten des Umbruchs\” nimetab ta kolme tänapäeva kõige suuremat müüti, millest inimeste vabastamine on taas kristluse ja piibelliku mõtlemise ülesanne – ja see on see, millele tahan siinkohal nii Sinu kui eriti Riho Saardi mõtteavaldustega seoses viidata.
Need kolm müüti on Ratzingeri sõnul VABADUS, PROGRESS JA TEADUS, mis ei ole tihtipeale enam inimese teenistuses ega aita kaasa tema vabanemisele ja täiustumisele, vaid pigem orjastavad teda.
Mis puutub teadusesse, mõistusesse ja mõtlemisse, siis usun, et tunned mind piisavalt selleks, et teada: ma ei halvusta ega alahinda neid. Samas ei tahaks ma eriti nõustuda ka nendega, kes minu mõttesuundi ja mõttetegevuse tulemusi halvustada või naeruvääristada katsuvad: näiteks kasvõi selles, et ma usun, et kui Kristus ütleb \”See on!\”, siis Ta tõepoolest ka mõtleb seda.
Lõpetuseks: kust Sa võtad, et ma pean vajalikuks liturgilisi uuendusi? Pigem pean ma vajalikuks nende vigade heastamist, mis on ajaloo jooksul tehtud, tingituna liturgia vääritimõistmisest või alahindamisest.
Riho Saardile:
Kui Sa Kristuse kohaloleku armulaual müütilis-maagilisse sfääri paigutad, ei ole ma Sinuga küll nõus. Kindlasti on neid, kes seda maagiliselt mõistavad, aga see ei ole põhjus, et ma seda luterliku vaimulikuna uskuda ja õpetada ei võiks. Ja ma usun ja õpetan seda. Aga rõhutan – see on nüüd küll u s u küsimus, mis ei jää teaduse kompetentsi. Sa Riho ei saa mulle mingite kirikuloo meetodite abiga tõestada, et armulaud on vaid Jeesuse surma mälestamine, kus kadunukene on vaid \”sümboolselt\” kohal.
paar konkeetset vastust ootavat küsimust Jaan Lahele siiski veel:
1. kas Kristus on Jumala ainusündinud Poeg enne kõiki aegu, saadud Pühast Vaimust ja sündinud Neitsi Maarjast?
2. milles teostub konkreetselt lunastus?
3. mida hakata peale näiteks selliste Pauluse sõnadega: me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje
ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu
head või halba.
Aitäh Jaan kommentaari eest. Kui tähelepanelikut lugesid oli seal lisatud \”füüsilised tundmused\”. Ajalooliste meetoditega ei saa kinnitada ei transsubstatsiatsiooni ega reaalpresentsust. Millisega saaks? Ajalooliste meetoditega saab uurida küll erinevaid \”armulaua\” traditsioonide vanuseid ja kujunemisi. Loogika ja selguse koha pealt on reformeeritute oma loogilisem, sest see on ka kõige mõistuspärasem. Aga inimene ei taha olla alati ja kogu aeg mõistuspärane. Inimene tahab ka palvetada ja seda isegi siis, kui ta on kõva reaalteadlane. Iga palvetamine on märk ebaratsionaalsusest. Teadusliku tunnetusega pole siin midagi tegemist. Aga jätame praegu armulaua, seda me siin sirgeks ei räägi, seda pole kristlased suutnud teha, kuigi aega on nagu olnud. Millest siis ikkagi selline konflikt teoloogia ja kiriku vahel? Väga lühidalt vastates on tegu maagia ja teaduse konfliktiga. Kiriku õpetused on maagilised, dogmad ja usutunnistused on maagilised tekstid, mitte teadusliku uurimistöö tulemusel sündinud tekstid, mis kinnitaksid ja vahendaksid meile fakte. Kogu kiriklik liturgia on maagiline ja see peab aitama inimest, kellel on halb olla. Siis on vaja maagi, kes suudab väemaagiaga halva välja ajada, on vaja sõnamaagiat, et patte andestada ja elementide olemusi muuta. On vaja maagilist pesu e ristimist, mis taastaks maagilised sidemed jne. Kus siis ikkagi konflikt? Konflikt on selles, et kirikul on vaja maagide kooli. Selliseid on, kuigi jah pigem saadakse maagiks otse Jumalaga suheldes (müstikud) või mõne maagi juures õppides, kes pärandab vajaminevad oskused oma õpilasele. Usuteaduse Instiuut tahab olla teaduslik akadeemiline õppeasutus, kuid sellelt oodatakse ka kirikule järelkasvu e häid maage.
Meie eesmärgiks sinuga Jaan on õpetada oma õpilastele kriitilist, sünteesivat mõtlemist. See on maagiale ohtlik. Selline asi, nagu see, et ajalooteadus ei saa kinnitada, et Jeesus rajas kiriku või et Jeesus oli Jumal või tema poeg, segab tugevalt maage. Maagid, kes on hakanud uurima ja puurima ja leidnud, et suure Jumala Sõna taga, selle kihtides on veel mingid teised kihid jne ei ole enam õiged maagid. Neist on saanud sellised lahjad (liberaalid) maagid. Praegu on moes igasugu top\’pidesse jagamine. Iga top kasutab oma hindamiskriteeriumeid. Päris kindlasti pole akadeemiliste teoloogia top kattuv maagide topiga ja oleks imelik, kui oleks. Need topid eksisteerivad eraldi ja ei peaks üksteisega tülitsema. Maagid ärgu tahtku muuta akadeemilise teoloogiaga tegelevat õppeasutust maagide kooliks ja akadeemiline õppeasutus ärgu püüdku maagidele ära teha. Kui aga mõni maag tahab õppida akadeemilist teoloogiat, siis peab tal selleks õigus olema. Kuid ta peab ka arvestama, et haridus on alati vägivaldne sekkumine. Põld mida haritakse ei ole enne harimist põld, ta alles saab selleks. Haridusega tuleb aga ka uus vastutus.
Riho Saardile:
See, et osa kiriku liikmeid ja (kahjuks) ka vaimulikke on halvustanud teadust, ei anna mu meelest küll rääkida konfliktist kiriku ja teaduse vahel. Mina olen vaimulik ja teadlane ja ei ole seetõttu küll endaga konfliktis. Pigem olen nõus Jaan Kivistikuga, kui ta ühes oma kunagi peetud ettekandes \”Kuidas usk ja teadus tülli läksid?\”, ütles, et usu ja teaduse konflikt eksisteerib eeskätt konkreetsete usklike ja teadlaste sees, mitte objektiivselt. Jah, usu \”meetod\” ja teaduslikud meetodid on erinevad, aga neid ei peaks teineteisele vastandama. Pigem võiksid nad üksteist täiendada.
Kirikuvalitsus ega piiskopid ei ole seadnud minu teadustööle mingeid tõkkeid, ei ole mulle dikteerinud, milliste tulemusteni ma oma eksegeesiga jõudma pean, nii et ma ei ole kogenud ka kiriku kui organisatsiooni survet oma teadustööle. Pigem vastupidi. Kirikuvalitsus ja peapiiskopid on mu teadustööd igati toetanud, on andnud mulle soovitusi välisstipendiumide saamiseks jne. Ma ei süüdista kirikut kui institutsiooni (ega tema juhtkonda) antiintellektualismis ega fundamentalismis. Tahtsin oma kirjutises vaid öelda, et sellised hoiakud on kiriku sees levinud, teevad mulle muret, sest nende taga on rohkem kui vaid paar inimest ja tahtsin kutsuda lugejaid üles seda probleemi endale teadvustama.
Toon siia kaks juhtu: 1. Ühes ammuses ETV saates tõi M.A. kodutule kingituseks teki, mille andis üle saate lõpus. See juhib tähelepanu kahele: a)kinkimise akt ise kui tasuks/tänuks intervjuu eest ja kui kingitus, mida eriti vaja ei olnudki ehk kinkimise akti rõhutamine kui tähtsusetut akti selles hetkes.
b)kaamera jäi kauaks pidama metsa jäänud inimesele, justkui asi, hingetu mateeria tükk ei saanud lahti sidemest, mille eelnevalt püüdis luua inimene. Mitte, et kaameramees ei oleks leidnud kodutus midagi erilist, aga siin jäi kõlama, et suhe inimese ja inimese vahel asendus suhtega Jumala ja inimese vahel kaamera kujul (ja hooleks).
2.metsa jäänud inimene jäi kodutuks, jäi üksi – kauaks, ja milleks, ja mis seoses teiste inimestega?, aga siin tuleb uuesti rõhutada kaamera (tükk mateeriat) osa, kuhu jäi mõneks ajaks pilt sellest inimesest, kes pildina võis jääda, inimesena vajus peagi unustuse hõlma. Inimeste teadvusest kadus ta inimesena, jäi ehk kui edasist arutlust vääriv või ka mitte, episood sotsiaalsest olukorrast.
Kokkuvõtteks, arvestades J.L. mõtteid: EELK vaimulikud rõhutavad inimese enda tahet, soovi jõuda Jumalale lähemale ja kindlasti näitavad teid ja võimalusi. Jumal ilmutas end inimesele Jeesuse, inimese-Jeesuse kujul, soovides nii uuendada või siis taasluua suhet inimese ja Jumala vahel. Metsa jäänud inimese ja Jumala vahele jäi eelkirjeldatud juhul kaamera, tükk mateeriat. Kui nüüd tuua \”metsamees\” kommentaarikasti, siis ateistide kirjad on suunatud justkui tühja kohta, ilma suunata ja lootuseta, et sealt midagi tagasi tuleks, tagasisidet oleks. Ometi võib ka öelda, et (end just nii nimetavate) usklike kirjades kumab sama joon: suhte kas katkemine või umbmääraseks muutumine Jumala ja inimese vahel. Milles põhjus? Üks võib olla, et inimeseksolemise mõte on muutunud ebamääraseks ja pole saanud kinnitust vaimulike Sõna kuulutamise ebakindluse pärast. Ei tasu siin rõhuda kõnekäänule kalast/õngest või siis mõistusest/usust, vaid ülekaalu on saanud kiriku sotsiaalne pool või suund selles mõttes, et justkui tuleks enam aidata inimest mõelda, mõtlemist arendada, mõtlemise kaudu lahti saada abistatava rollist, ja kõrvale on jäänud Jumala soov näidata inimese-Jeesuse kaudu suhet Jumala ja inimese vahel. See „kõrvale on jäänud“ ilmneb otseselt kirikute tühjuse näol.
Olen Jaani mõtetega peaaegu päri, ent tahan lisada veel paar tahku.
Esiteks: lisaks sellele, et meie vaimulikud peavad olema intellektuaalselt heal tasemel, peaksid nad püüdma ka ise süveneda usus ja pühitsuselus.
Kahjuks on just see viimane midagi, mis on meie vaimulike ettevalmistuses tihtipeale mitte lihtsalt puudunud, vaid mille üle on sellessamas vaimulike ringkonnas sageli lausa irvitatud.
Ja teiseks: kui \”tänapäeva inimese maailmapildiga arvestav usukäsitlus\” tähendab piibli ja kiriku õpetuse revideerimist, siis püüan mina pigem aidata \”tänapäeva inimesel\” revideerida ta oma \”maailmapilti\”.
Kui kõrge intellektiga kaasneb advokaadi osavus ja \”tuulenuusutamise\” oskus (ikka kiriku huvides ja hüveks), siis on parem olla juba eesel, kes kannatlikult oma koormat kannab ja jonnakalt oma teed käib. Mõistusel koos osava konjunktuuritunnetusega on oht hetkekasu nimel teha mööndusi kuulajaskonna arvukatele soovidele ja poliitkorrektsetele nõudmistele. ;)
Ilma usu ja pühitsuseta muutub mõistus juhitamatuks laevaks tormisel merel. Usk ja pühitsus aitab leida olulise õigel ajal ja õiges kohas teoloogia rikkalikus kultuurkihis, seda arusaadavalt ja kaasahaaravalt seletades-kuulutades.
Aga äkki, Enn, peaks siiski ka kirik midagi oma õpetuse juures revideerima? Kui Sa oled seda meelt, et uuendamist vajab kiriku liturgia, miks Sa siis arvad, et õpetusega on teisiti? Kiriku ajalugu tundva inimenena peaksid Sa ju teadma, kuidas teoloogid on läbi kahe aastatuhande toonud kiriku õpetusse sisse uuendusi.
Kirikulugu ja teoloogia ajalugu näitavad minu arvates veenvalt, kuidas teoloogia on püüdnud läbi kogu oma ajaloo kiriku õpetust \”revideerida\” ja minu arvates on see normaalne protsess. Kujutlus mingist ühtsest ja muutumatust kiriku õpetusest, mida on läbi sajandite \”puhtalt\” edasi antud ja mida alles viimase sajandi \”pahad liberaalid\” on püüdnud sogastada, kuulub mu meelest küll müütide valda ja sellel puudub igasugune ajalooline alus. Ma võin öelda sama asja ka leebemate sõnadega: see on ajalooteoloogiline konstruktsioon, mida on võimalik uskuda, aga mina seda paraku ei usu.
armas Jaan Lahe, palun lühidat ja konkreetset selgitust: milles seisneb \”õpetus lunastusest Kristuse kaudu\”
eks ta ole jah: muidugi on mugavam ise targutada või kedagi teist targutamas kuulata kui Jumalat teenida …
Minu kui nn lihtinimese jaoks väga huvitav arutelu. Läheks hea meelega piiblitundi kui saaks kuulda sellist arutlust pikemalt. Kaldun pooldama Jaan Lahe seiskohti. Luther õpetas inimese mõtlema, vabastas ta kiriku vahendajarollist. Usku on võimalik mõistusega võtta, ei pea müstikasse kalduma. Praeguse jumalateenistuse juures häirib mind liturgia ületähtsustamine ja jutluse osa vähenemine. Hr. Auksman, ma ei mõista kes oskab otsustada, et ajaloo jooksul on liturgiat vääriti mõistetud või valesti tõlgendatud. Kes üldse on võimeline otsustama, mis õige? Inimene pole üldse võimeline mõistma, mida Jumal tahab. Mina tahaksin jumalateenistusel pigem kuulda haritud teoloogi jutlust, mis seoks piibliajastu ja tänapäeva. Hindan väga Toomas Pauli, teda kuulaksin lõputult. Liturgia mind eriti ei huvita, seda ma polegi ära õppinud.
väga õige jutt olen Anneli sinu kunagisest kodukülast kui loed seda ehk tulen meelde sulle kunagi tegime ka pilte olexin endiselt pildistamisest huvitatud telefoni nr olex 53911890