Mis meist saab?

Mis meist saab? Hea küsimus, pomisevad need, kes vastust ei tea. Põhjani täpset selgitust ei oska sellele pärimisele anda ka uueks peapiiskopiks valitud vaimulik Urmas Viilma (41) ning ateistina tuntud kunstnik ja kirjanik Ervin Õunapuu (58). Oma nägemus neil asjast aga on.

Urmas Viilma, mis on kõige hullem põrgu, mida te olete näinud või üle elanud?

U. V: Võib-olla on mul liiga hästi läinud, aga isiklikult pole ma pidanud elama üle midagi, mida võiks nimetada põrguks. Küll olen ma näinud kannatusi ja puudust maailma teatud piirkondades.

Namiibias sattusin ääretult piinlikku olukorda. Meie vaimulike delegatsioon viidi ühte külla, kus kiriku ja riigi koostöös käis humanitaarprojekt: külaelanikele anti iga kuu kindel summa, et naised ei peaks ennast laste söögi nimel müüma.

Ühel momendil toodi siis meile lõunaks ette nähtud toidupakid – meid vastuvõttev kirik koos riigi esindajatega tahtis olla külalislahke. Kui me auto kapotil sööma hakkasime, ümbritsesid meid kohe lapsed ja koerad ning kui üks India piiskop viskas koertele näritud kanakonte, nägime me, et tegelikult oleks hea meelega haaranud neid konte lapsed. Ma ei oleks tahtnud seal niimoodi süüa.

Vaatasite oma suhteliselt odavat käekella ja mõtlesite: sama raha eest saaks osta selle küla kahe kuu riisivaru.

U. V: Seda tüüpi mõtted tulevad pähe küll. Samas sa mõtled ju ka reaalselt: niimoodi ei saaks seda küla igavesti toita; tuleb leida teine lahendus.

Nii et ma olen näinud keskkonda, kus inimeste elu on meie hinnangul põrgu sarnane. Samas ma nägin seal lapsi mängimas kilekottidest meisterdatud jalgpallidega ja tõenäoliselt olid nad oma lapsepõlves siiski õnnelikud.

Edasi loe Õhtulehest.