Mis maksab inimese sõna?
08.10.2008 | ek | Rubriik: KultuurieluOn inimesi, kes kohe kaasa lähevad sellega, mida näevad ja kuulevad, kuid nad ei püsi valitud suunal kaua. Piibliraamat ütleb nende kohta, et neil pole juuri.
Rahvarinne. Juhhei, teeme ära! Sinimustvalge üles. Oi kui kaunis! Balti kett. Hõissa, lähme seisame! Euroopa Liit. Loomulikult poolt!
Patud maha jätta
Taasiseseisvuse alguses oli meie koguduses üks noor naine. Mõtleme talle ka ühe õhulise nime. Olgu selleks Tuule-Teele. Oli tema siis leidnud endale mehe ja toimus laulatus. Kirikutes käis rahvast palju, kuidas siis teisiti, ikka koos peavooluga. Juhtumisi nägin seda laulatust pealt. Mäletan seda uhkelt ehitud pruudi pilku ülalt alla, niisuguse kõrvalseisva putuka oleks ta päris maasse vajutanud. Lasin seda tseremooniat meeltest läbi: vaimulik küsib nende tõotused ja kostab jah-sõna vande kinnituseks.
Vahepealsetel aastatel kadus noorik vaateväljalt, nii nagu vähenes kirikuskäijate hulk. Uuesti kohtasin naist hetkel, kui ta oli võtnud kolmanda SMS-laenu. Ja seda mitte selleks, et eelmist laenu maksta, vaid abordi eest tasumiseks. Laulatatud mehega ei elanud ta enam ammu koos.
Siis ma mõtlesin: mis maksab inimese sõna? Mis maksab laulatushetke uhkus ja ülev olek? Pigem on inimese sõna väärtus inimlooma häälitsus. Luterlik kirik on üldse leebe ja lubav oma liikmete suhtes. Õpetaja küsib: kas teie tahate oma patud maha jätta ja Issanda püha tahtmise järele elada, siis kostke jah. Kes kostab, kes pomiseb, kes on üldse vait.
Ja sellega on patuküsimus selleks korraks jälle üle läinud. Kuni järgmise pühapäevani, kui kõik kordub samamoodi. Ei tahagi seda naist hukka mõista. Võib-olla olid mehed süüdi? Inimene on nõrk. Ei tea, milliseks ma ise kunagi muutun. Aga mõtlev olek peaks siinkohal olema lubatud.
Palved ja vanded segamini
Oli meie koguduses keskealine abielupaar, saabusid nad kusagilt mujalt. Paistsid õnneliku moega. Sellist palge õhetust ja elevust kui sellel naisel, pole ma kohalike hulgas märganud. Mõnikord vestlesime ametialaselt selle naisega. Ta ütles, et nad teevad eestpalveid, et nende armastus püsiks ja kestaks. Ma vaatasin ainult maha ja jätsin meelde kuuldud sõna – eestpalved. Mõtlesin: kui nad neid ka teevad, siis sellest pole vaja rääkida.
Läksid aastad. Ühel hommikul kutsus selle naise mees mind eemale, võttis käisest ja ütles: «Me läheme lahku. Ma tahan, et sina ka teaksid seda. Ära siis ehmata, kui kuuled. Mitte midagi ei aita enam. Ma olen kõiki palveid ja vandeid proovinud.» Ju siis eestpalved ei aidanud.
Mul oli kõhe, et kiriklik külg ja palve jõud ei olnud neile mõjunud. Lai elu ja lõbus peavool mõjuvad sageli inimesele rohkem kui inimlikud kaalutlused hea ja õige suhtes. Tänapäeval kasutatakse väljendit «ta on trenditundlik». Kui sa pole trenditundlik ehk moesuuna järgija, siis sa pole üldse õige inimene.
Üleüldises sõnamulinas on ühe sõna väärtus olematu. Tänases päevas elaja tajubki ümbritsevat häältesuminat kui rõhuvat müra, millel ei ole tähendust ja mida ei peagi tõsiselt kuulama. Teoloog Einar Laigna kõneles raadio «Maailmapildi» saates, et vanad inimesed oskasid väga täpselt kuulata ja panid tähele, mida räägiti. Nüüd on selline oskus kadumas.
Sõna jõud ja jõuetus
Kord jõudis Eestimaale kolhoosiaeg. Kolhoosides ja kolhoosikestes tõusis tähtsaks asjameheks brigadir, kelle käes oli normipäevade ja töötasu arvestus. Vanad mehed on rääkinud, et joodik-brigadiridel kippusid tööpäevad ja nende arvestus sageli ununema. Meeldetuletuse korral kirjutas brigadir (joodik on ju alati lahke) tööpäevad suitsupakile üles, aga mõne tunni pärast lendas tühi suitsupakk põõsasse. Vana kooli inimestele oli see mõistetamatu, et tehtud töö eest ei saanud tasu, et antud sõna ei lugenud midagi.
Vene väejuht Koltšak ei andnud Soomele iseseisvust, sest ta kõhkles, et kui on andnud oma ohvitserisõna, siis ongi antud iseseisvus igaveseks ajaks. Soomlased nõudsid seda tasuna selle eest, et nad oleksid toetanud 1918/1919 Judenitši pealetungi Petrogradile, mis algul pidi toimuma Soome suunalt. Petrogradi väga tõenäoline tagasivallutamine oleks muutnud revolutsiooni käiku. Asi oli sõnas ja sõna aususes.
Eks läbi ajaloo on olnud reetlikkust ja lubaduste murdmist, kuid laussõnapidamatus tundub bolševike leiutis. Vene bolševikud leidsid, et väga tõhus relv on lubaduste jagamine, isegi kirjalike lepingute sõlmimine, ja peagi nende murdmine. Mis sellest lepingust, kui pole enam kasulik! Tammsaare «Põrgupõhja uue Vanapagana» lõpuosas küsib Jürka Antsu käest: «Kas sa mu sõber enam põlegi?» Ants kohmab ebalevalt vastuseks: «Pole enam kasulik.»
Ühtpidi on EELK organisatsioon, milles tegutseb suur hulk inimesi, sealhulgas mitmesuguseid inimesi. Häid ja halbu. Ikka tuleb ette ka pahasid asju, mis sa teed. Teistpidi on sellised teod äärmiselt kahetsusväärsed kirikuteenistuse ohvitseride ehk pastorite puhul. Millist eeskuju nad oma isikuga näitavad!? Eks mõnigi moraaliküsimustes eksinud vaimulik andis tõotuse teenida ustavalt ja sündsalt.
Mis maksab inimese sõna? Halvale teele kallutavad jõud tunduvad inimesest üle olevat.
Rannar Susi
Inimese sõna väärtuseks on täpselt see, kuidas inimene ise oma sõna on väärtustanud. Kui inimene on pinnaline, on ka tema sõna pinnaline. Ei saa siin kirik suurt muud teha kui inimest õpetada oma sõna, iseennast, oma elu sügavamalt väärtustama.
Kuid teada ju, et mitte kõik ei võta õppust ega süvene. Paljud jäävadki pinnaliseks ja neile on kergem kaasa minna ühiskonna trendide ja suundadega, sest nad kas ei taha või ei suuda asjadele ise väärtusi anda, neid väärtusi leida, väärtuste tasandil üldse mõelda ja iseennast ning oma elu avada. Siis otsitakse reegleid ühiskonnast ja minnakse kaasa selle trendiga, mida ühiskonnas hetkel kõige enam (meedias tavaliselt) propageeritakse.
Kui trendiks juhtub olema kirik – eks siis sellega ka kaasa minnakse… kuni tuleb uus trend.
Sellest “trenditeadlikkuses” tuleks osata näha ka seda poolt, et inimene tegelikult vajab juhtimist, reegleid, raamistikku, kuidas olla ja elada. Kuid häda on sageli selles, et ei teata, mida võtta oma olemise ja elamise aluseks, mida aga jätta. Ning siis haaratakse kinni kõigest ettejuhtuvast… nagu uppuja haarab õlekõrrest. Lootuses, et see, millest haarati, kannab ka välja.
See “trenditeadlikkus” on teistpidi vaadates inimese vajadus, soov, lootus, kohati isegi appikarje leida eluks see alus ja tugi, millest lähtuda ja millel püsida.
Jah, kus on need ajad, mil eesti meest sidus sõna :mees sõnast ,härga sarvist!Väga harva kuuleb ka kiitvat, hääsoovlikku sõna, mis teeks kaasinimesele rõõmu ja julgustaks teda. Nagu prügi sisse kogu maailm, nii ka sõnade nn. sisutu infotulva sisse upub inimene.Seepärast olen paganana alati mõelnud, et üks koht peaks siin maailmas olema, kus sõna on püha ja selleks kohaks võiks olla kirik.
Noooo…? Ma ikka arvan, et iga oma sõna võiks kaaluda ja hinnata, ja mitte seda teha vaid pühapäeva hommikul kirikus. Ikka samamoodi terve ülejäänud nädala kestel.
Ma ei julge väga tihti kirikus käia, sest olen ristimata ja kõigest ei saa aru ka.Aga Piiblit loen hoolega.Üks õpetaja kinkis mulle.
Mu sõber Juhan andis mulle head nõu : jätku ma see Eesti Kirik rahule, nad niikuinii ei vasta Sulle, oled ju loll ja harimatu nende arust. Ma saan sellest väga hästi aru ja jätan Taara nimel hüvasti. Eremiit,tänu Sulle selle ilusa jaapani luuletuse eest, see on mul peas, ja iga kord kui ma nüüd liblikat veel näen , mõtlen ma, kas see pole äkki kellegi hing.