Millisesse jumalasse usub vene inimene

Tänaseks on Venemaal kujunenud olukord, kus vene religioosne idee pälvib maa poliitilises elus üha rohkem ruumi.

Pussy Rioti juhtum, mis suvalises euroopalikus riigis oleks möödunud märkamatult, omandas Venemaal mõõtmed, mis on tänapäeva eurooplasele kujuteldamatud, mida saab võrrelda vaid muhameedlike maade reaktsiooniga „uskmatute” katsetele rikkuda prohveti ja koraani puutumatust. Riigi ja usklike reageerimine Kristuse Päästja katedraalis toimunule paljastas varjatud, ent järjest kasvava vastasseisu, puudutas Vene ühiskonna keskset valulikku närvi.

 

Paljastus konflikt väga raevuka, sõjaka väite „jumal on” ja mitte vähem sõjaka „jumalat ei ole” vahel. Need kaks äärmust on Venemaal kogu aeg olnud ja on siiani tulises vastasseisus. Tänapäeval võib sellist hõõgumist kohata eranditult vaid muhameedlikus ühiskonnas. Midagi sellist ei näe me teistel kristlikel maadel, isegi mitte õigeusklikel nagu Kreeka ja Bulgaaria.

See Vene ühiskonna irratsionaalne reaktsioon punk-tüdrukute jumalavallatusele viis mind mõttele, et meie tsivilisatsioon on mingil määral lähemal muhameedlikule kui kristlikule. Ja siis jäin mõttesse selle üle, mida teab vene inimene jumalast.

Meenutage tohutuid järjekordi Kristuse Päästja katedraalis Jumalaema vöö juurde. Meenutage VIPide eraldi sissepääsu, mille juurde sõitsid limusiinid ja euroopalikult riides ametnikud, mitte väga kauges minevikus aktiivsed kommunistid, sukeldusid keskendunud ilmel püha reliikvia alla, väljaspool üldist järjekorda … Mina näen selles midagi väga iidset – tõenäoliselt paganlikku, mis on säilinud vene õigeusus ja millest pole siiani vabanetud.

Loe edasi Sirbist.