Milleks maailm?
02.11.2007 | ek | Rubriik: JutlusKuidas ma leiaksin Jumala? Kuidas ma mõistaksin Teda, kuidas saaksin aru, mida Tema minult ootab?
Äng lahutusest vaevab inimest. Justkui see, kes, otsides head, kolistab köögis kapiustega, suutmata otsustada, mis see hea on, nii kolistavad inimhulgad maailmas siia ja sinna, otsides midagi head. Aga mida ma siis tegelikult otsin? Mis on elu mõte, milleks me oleme siin?Mi 6:6–8
Kuidas ma leiaksin Jumala? Kuidas ma mõistaksin Teda, kuidas saaksin aru, mida Tema minult ootab?
Äng lahutusest vaevab inimest. Justkui see, kes, otsides head, kolistab köögis kapiustega, suutmata otsustada, mis see hea on, nii kolistavad inimhulgad maailmas siia ja sinna, otsides midagi head. Aga mida ma siis tegelikult otsin? Mis on elu mõte, milleks me oleme siin?
Üheskoos leerilastega mõtlesime eelmisel talvel välja vastuse: maailm on loodud isikute kasvatamiseks. Inimest luues puhus Jumal põrmu sisse oma hingeõhu ja nõnda sai inimene elavaks hingeks, kes on osaduses Jumalaga. Kuid Jumal ei soovinud enese kõrvale mitte liigutavat nukku, vaid isikut, seepärast lõi Ta inimesele vaba tahte. Jumal lõi saatana, kelle ülesandeks on hinge jumaliku päritolu tõttu muidu Jumalaga täielikus osaduses elava inimese eksitamine. Saatanal on võimu vaid niipalju, et ta suudab olla tasakaaluks inimese loomulikule püüdlusele elada kooskõlas Jumalaga. Nõnda sai inimene vaba tahte ja peab kogu oma elu langetama valikuid. Nende valikute karmis tõelisuses saabki hingusest isik, kelle saatuse üle viimses kohtus otsus langetatakse.
Selle kasvamise juures on taevane Isa meile toeks. Ta on aegade algusest saadik inimesi kutsunud ja juhatanud ning inimesed on ka väikelapse kombel komistades ja kukkudes püüdnud Ta kutsele järgneda. Ei ole isikutele paremat kasvulava kui see asine maailm, kus kätt pliidiraua vastu pannes kohe kõrvetada saad ning kus hea sõna peale inimene sulle naeratab. Õppimine on muidugi raske ja alati ei piisa ühest eksimusest, et inimene õppust võtaks.
Igatsus osaduse järele koos teadmisega oma eksimustest ja võõrdumisest sunnib meid küsima: millega võiksin lepitada oma Loojat, millega tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette?
Kümnete aastatuhandete jooksul on neile küsimustele erinevaid vastuseid leitud. Küll on otsitud Jumalat puudest ja põõsastest, kivide alt ja allikatest, on mõeldud Talle erinevaid nägusid ja kujutatud Teda kui suurt hulka erinevaid tegelasi. Inimese taibule vastavad on olnud ka annid, millega Jumala ette astutakse.
Nüüd on üle kolme tuhande aasta olnud inimestel võimalus kasvada teades, et Jumal on üks ja et Ta hoolib omadest ning tahab inimest aidata ja õnnistada nii siinses elus kui tulevases. Aga küsimused me südames on jäänud samaks: kuidas leida tee Jumala juurde, kuidas leida hea ja vaigistada igatsust?
Neile küsimustele eelnesid jutluse aluseks olnud prohvet Miika raamatu kuuenda peatüki alguses Jumalalt suisa ahastavad süüdistused rahvale: «Mu rahvas, mida ma olen sulle teinud ja millega ma olen sind vaevanud? Vasta mulle!» Inimese ette pannakse ridamisi olukorrad, kus Jumal on teda hoidnud, kaitsnud ja õnnistanud ning siis jääb küsimus: miks inimene on Jumalale vastanud nõnda, kui me seda tänapäevalgi oma rahva seas näeme?
Kuigi süüdistused on suunatud rahvale, tuleb vastust anda igaühel üksikult. Rahvas on hukka läinud ka minu süü tõttu. Millega võiksin tulla, et minult võetaks mu suur süü, et osadus Jumalaga saaks taastatud?
Kas pean tulema Ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?
Iga inimene vajab rahu ja õnnistust. Õnnelik on inimene, kes on taibanud, kellelt rahu ja õnnistust saab. Kes on leidnud allika Jumalas, on nõus kõik andma, et vaid taastada kaotsi läinud osadust Temaga. Jumal käskis tuua patuohvriks jäära – ma toon tuhandeid! Jumal käskis tuua tapaohvri jaoks õli – ma toon õlijõgesid! Jumal käskis tuua uudseanni viljast ja kariloomadest – ma annan kalleima, oma poja! Ükskõik mida, kui vaid saaksin vabaks süüst, mis mind Jumalast lahutab!
Aga sellest kõigest ei ole abi! See kõik on ju minust väljaspool. Nõnda oleksin ma valmis ära andma kogu maailma enese ümbert, kui vaid ise võiksin jääda puutumatuks ja muutumatuks. Sedaviisi ei ole võimalik taastada osadust Jumalaga.
Me võime lõputult köögis kapiustega kolistada, suutmata mõista, mida me siis õieti otsime. Võime ka ühte või teist asja proovida, kuid ikka ja jälle taibata, et see ei ole ikka see. Jumal on meile teada andnud, mis on hea, mida me otsime. Jumala seadused ei ole mitte kohustus, mis on meie peale pandud, vaid läbi nende kõneleb Jumal just sellest, mis on hea.
Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga!
Kõige tähtsam ja esimene asi on, et me teeksime õigust, et me tasuksime oma võlad õigeaegselt ega käituks kellegi suhtes kohatult. Meile on palju räägitud sellest, et kõiki tuleb kohelda võrdselt. Paraku tähendab see pahatihti, et kipume kõiki kohtlema halvasti. Kes seab eesmärgiks kõiki võrdselt kohelda, see suhtugu alkohoolikusse ja narkomaani nõnda, nagu on kohane suhtuda presidenti või piiskoppi. See on väga raske, kuid meie kohuseks on käituda vähemasti õiglaselt.
Kui oleme oma tegudes õiglased, siis avaneb meile võimalus teha head. Head teha ei saa õigluse arvelt. Head teha ei saa ka sunnitult. Armasta headust, rõõmusta võimaluse üle teha head – see tähendab rõõmustada võimaluse üle elada Jumala seaduste kohaselt.
Nõnda jõuabki inimene õndsusesse, selle Hea Allika juurde, kellelt tuleb kõik ja kellega osaduses elades leiame tõelise rahu. Selleks, et taastada oma hoolimatuse tõttu kaotatud osadus Temaga, kes minusse oma hinge on puhunud, tuleb mul uuesti hoolima hakata, armastama hakata, tuleb end alandada usaldama.
Ajakirjanduses on kuulda olnud kurtmist, et kiriku lävepakk on kole kõrge. Ei ole – hoopis uksepiit on madal. Kes ei kummarda, see sisse ei pääse. See on tõesti tõsi!
Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja
Me võime lõputult köögis kapiustega kolistada, suutmata mõista, mida me siis õieti otsime… Nuga muidugi…
See, et Stalin lõi Hitleri kui Führeri, on usutav.
See, et NKVD lõi Gestaapo on usutav.
See, et Inkvisitsioon töötas sajandite jooksul välja eelmainitud organisatsioonide põhimetoodika, on usutav.
Aga,kas kurat on Jumala looming?!…
Me armastame filosofeerida küll värsis küllproosas kuid… Eks filosoofia kui teaduse päritolu on küll pisut ähmane, kuid samas psühholoogiliselt üsna lihtsalt väljapeilitav. Selle minevik pole kuigi auline ega piibellik.
Elas kord üks rahvas, no ütleme-kreeklased. Nad rajasid agoraa, et seal langetada õigeid otsuseid. Pahadele anti piitsa ja pühadele präänikut. Tõearmastaja rahvas tõe ja õnne sees… Aga siis patustas üks väga kõrgeaulise kohtumehe poeg. Noh. ütleme, et ta oli liiga purjus ja vägistas orjatari asemel väärikast perest pärineva tütre. Ja nüüd läks mäng lahti! Jälgige mängu poisid!
Seda meest kohtu alla anda ei saanud- ta oli ju kõrgest soost. Karistus heitnuks varju ka ta agoraal istuvale isale või lähisugulasele. Mis teha? Talle anti võimalus enda tegu põhjendada välja vabandada… Ja ta põhjendaski, ning ta vabandaski. Ta tegi seda nii osavalt, et esiletoodud kõneoskust hakati kadestama ja ka enese puhul igatsema. Ta parandas meelt ja otsustas rohkem mitte naisi, vaid hoopis mehi kargutada. Pederaste ei karistatud, sest kogu agoraa juhtkond neist koosneski. Võibolla pärinebki sealt pederastide levik eeskätt kristjaniseeritud Euroopasse. Lisaks väärastunud seksuaalideoloogilisele paleusele ka ohjeldamatu lobisemishimu, mis rafineerus, udustus ja vahustus oma mitmetes värvitoonides(otsekui vahelejäänud pättidel, kes püüavad kohtus kõigile selgeks teha, et mina olin puu otsas kui pauk käis) Enamik kreeka filosoofe olid pederastid ja kuni V sajandini pKr neid ei häiritud.
Rajati kõnekoolid: retoorika, poleemika, meetrika, dialektika jne. Nii sündis filosoofia kui sõnade ilu ülistav teadus. Kirikuloost teame üht kastreerimise läbi karistatud pedofiili, kes pani filosoofia ühte patta piibli eksegeesiga, ning lõi selle sõnademänguteaduse, millega piibliteadus tänagi kimbus on. Ka Lenin, Jezov ja Hitler olid pederastid ja suured lobisejad-kas Euroopa mineviku pärandus? Hitler öelnud kord oma lauakõnes, et aaria rassi esivanemad on kreeklased
( teise versiooni järgi viikingid) Nii, et õige führer õiges seltskonnas (ka seksuaalselt).
Loodame, et meie siiski pole ei pederastid ega vägistajad, vaid teame, mida rääkida ja mida mitte.
Niisiis, nüüd mõned küsimused: Kas maa on lapik ja päikesesüsteemi keskpunkt?
Kas Austraalia olemasolu on tõestatud või on usk antipoodidesse endiselt kuradist?
Kas kurat on tõesti Jumala poolt loodud, nagu on artiklis kirjas ?
no midagi pole teha, kui me usume, et Jumal on loonud kõik, on kurat Jumala kurat.
Tere!
Siin ühe pika jutu sees oli küsimus, et kas Jumal lõi kuradi?
Vastus saab alguse sellest, kas me usume, et kõik olemasolev on Jumala loodud, kas preeksistentne on Jumal üksi, või oli Temaga koos veel keegi.
Ajalugu tunneb küll ka usundeid, milles kõneldakse võrtsete vastandite võitlusest, kus ei olegi õieti jumalat ja kuradit, vaid lihtsalt kaks vastandlikku poolust.
Kristliku usu (nagu paljude teistegi) aluseks on see, et Jumal on loonud kõik. Järelikult on Jumal loonud ka pealekaebaja.
Siinjuures tuleb muidugi tähele panna, et saatanal (sarnaselt inglitega) ei ole vaba tahet. Ta on loodud ühe eesmärgiga ning kuulub töö lõppedes hävitamisele. Inimesel seevastu on vaba tahe ja tema saab valida, kuis end ülal peab ja milline on tema tulevik. Seetõttu lasub inimesel ka vastutus oma valikute eest.
Jaan, selle oma kuradijutuga oled Sa küll veidi rappa läinud.
Vanakiriklik traditsioon (nt Braga sinod aastal 561) kinnitab, et kuradi (saatana) patt on sarnane inimese omaga: see on vaba tahte akt.
IV Lateraani kirikukogu (1215) õpetab: \\\”Kurat ja teised kurjad vaimud on Jumala poolt loomuselt heaks loodud, aga nad on iseenese läbi muutunud halvaks.\\\”
Samale seisukohale jäävad usupuhastajad.
Kuradi tahtest, mida Sina, Jaan, eitad, on kõnet nt Augsburgi Usutunnistuses (XIX) ja eriti vastavas peatükis Augsburgi Usutunnistuse Apoloogias, kus seisab, et \\\”patu põhjus on see tahe kuradis ja inimestes, mis end Jumalast ära pöörab\\\”.
Minu meelest oleks ka üsna kummaline kujutleda Jumalat, kelle kohta Piibel ütleb, et kõik, mis Ta tegi, oli hea, loomas üht tahtetut olendit (Jaani kuradit) selleks, et lasta tal ilma isikliku tahteta kurja teha ning ta viimaks hävitada … Väga veider lugu!
Ja see inimese vaba tahte jutt kipub ka kuidagi suht libe tee olevat, vähemalt siinse jutluse versioonis.
Piibellik ja kristlik õpetus on ikka sedamoodi, et Jumal lõi inimese heana ja valikuvõimelisena ning inimene patustas oma vaba valiku ja otsuse tulemusena – siis tal oli veel täielikult vaba tahe. Selle patustamise läbi aga kaotas inimene vaba tahte selles osas, mis puudutab õndsakssaamist (vrd Augsburgi Usutunnistus XVI).
See ongi põhjus, miks inimene ei saa õndsaks nii, nagu Sa, Jaan, oma jutluses kirjeldad, vaid ainuüksi Kristuse lunastava ja lepitava kannatuse, ristisurma ning ülestõusmise läbi. Isegi sellesse uskumine ei ole inimese tegu, vaid Püha Vaimu and (tuletagem meelde näiteks Lutheri seletust usutunnistuse kolmanda õpetuse kohta).
Tere!
See saatana vaba tahe on rohkem nagu sõnakasutuse küsimus. Ennu teed käies võib ju öelda, et Jumal lõi saatanatele kuradi, kes neid eksitas Jumalaga kooskõlas elamast.
Mina küll hoiduksin igasugusest dualismi lõhnaga mõttelaadist. Koguni nii, et keeldun uskumast ühe Saatana olemasolu – selle asemel kõnelen saatanatest (või siis kuradist kui nähtusest).
Ingel on Jumala sõna, angelion: kuulutus, tahe. Jumal ütles sõna ning asine ilm koges taevakehasid jne. Jumala tahe on suisa käega katsutav.
See, et Jumal lõi kuradi on kolmanda järgu küsimus (vähemasti mu jutluse järgi). Eesmärk oli kasvatada isikuid. Selleks oli vaja luua vaba tahe. Selleks oli vaja luua eksimise võimalus (kurat). Asi, mida kogu ajaloo vältel ette ei tule, pole loodudki. Kui Jumal lõi eksimise võimaluse, siis võib suisa öelda, et Ta lõi eksimisegi. Ei ole ju ometi võimalik, et see kogemata juhtus. Aga nagu juba öeldud, siis see oli alles kolmanda järgu tegevus/abinõu esmase eesmärgi saavutamiseks. Ja eesmärk teatavasti pühitseb abinõu.
Sellega ei taha ma siiski väita, nagu oleksid inglid ja saatanad võrreldavad labida või haamriga. Pigem on nad siiski omaette tegelased, kes on loodud pidevalt püüdlema oma eesmärgi suunas.
Tere!
See õndsaks saamise asi siin jutluses oleks võinud küll veel paari lõiguga pikemalt lahti seletatud olla. Paraku ületasin niigi lubatud tähemärkide arvu.
Selles jutus pidasin õndsaks saamise all silmas mitte juba igavest õndsust Jumala juures, vaid pigem selle teekonna algust. Õnnis on inimene, kes pöördub Jumala poole.
Enesest mõista on see Jumala töö. Jutluse aluseks olnud tekstki oli ju Jumala sõna inimesele. Needsamad küsimused ja süüdistused suunavad inimest järele mõtlema ja otsustama.
Vaatasin eile õhtul Matrix Reloaded filmi. Seal oli päris huvitav käsitlus vabast tahtest. Otsused on inimese südames tegelikult juba olemas, tuleb need vaid mõistmise abil omaks võtta.
Aga võibolla on need otsused olemas mõlemat pidi ja saatus sõltub sellest, kumma otsuse me omaks võtame.
Igatahes arvan ma, et on olemas määrava tähtsusega inimese vaba tahe.
Jaan, ma ei tea, mitme järguga Su kirjutis on, aga mina loen sellest välja, et Sa õpetad järgmist:
1. Jumal on loonud ebatäiusliku inimese.
2. Selleks, et inimene saaks täiuslikuks (täiuslikumaks) ehk \”kasvaks isikuks\”, on Jumal loonud saatana kui tahtetu isiku või \”eksimise printsiibi\”.
3. Täiuse ehk õndsuse saavutab inimene tänu vabale tahtele ja saatanale ehk võimaluse eksimise kaudu õppida ja õigesti valima ning toimima hakata.
Kõik kolm punkti on vastuolus kristliku õpetusega, mis oleks lühidalt järgmine:
1. Jumal on loonud täiusliku inimese, kelle täiuslikkuse juurde kuulus ka vaba tahe, s.t. võimalus tõsta oma Looja vastu mässu – võimalus, mida inimene ka kasutas, allutades end seeläbi patu orjusele.
2. Jumal on kõige nähtava ja nähtamatu looja; lisaks nähtavale maailmale on Ta loonud ka vaimolendid, keda me nimetame ingliteks. Osa neist inglitest ühe juhtimisel, keda me nimetame Saatanaks, tegi sedasama, millest oli kõnet inimese puhul: tõstis Jumala vastu mässu. Vaba tahteotsuse põhjal. Kuna inglid kui vaimolendid on inimesest täiuslikumad, oli ka nende karistus rängem: igavene langus ilma lunastuse võimaluseta (kuigi selles osas on mõned vanakiriklikud teoloogid teist meelt). Sestpeale peab saatan koos oma inglitega (deemonitega) lootusetut ja meeleheitlikku võitlust, püüdes ahvatleda endaga hukatusse kaasa tulema võimalikult paljusid.
3. Täiuse ja õndsuse saavutamise ainus tee on Jeesus Kristus, Jumala ainusündinud Poeg, kes on saanud meie pärast inimeseks, täitnud meie eest kõik seadusesätted, kannatanud ja surnud meie patu ja süü pärast ning surnuist ülestõusmisega võitnud surma, patu ja kuradi. Kui me usume Temasse ja saame ristimise läbi osa Tema uuekstegevast armust, siis me saame päästetud ja õndsaks.
Loomulikult võib püüda internetikommentaarides asju hiljem laiemalt ja lähemalt lahti seletada, aga see ei tähenda siiski, et jutluses võiks sulaselget hereesiat kuulutada.
Ära pane pahaks, armas Jaan, aga nii see on.
Tere!
Nüüd oled must küll valesti aru saanud.
1. Jumala looming oli ja on täiuslik ja eesmärgipärane. Ajalik maailm ei ole kunagi olnud ega saa olema valmis, sest kus on aeg, seal on ka muutus. See ongi loodud arenema ja samuti inimene selle sees.
2. Arusaamises inglitest lähevad me vaated ilmselt tõesti lahku. Sinu jutust saan aru, et inglite maailm on justkui mingi täiesti iseseisev ja inimeste ilmaga paralleelne nähtus. Mina seevastu arvan, et inglid (ja saatanad) on olemas üksnes inimeste pärast. Et nad on vaid Jumala tahte vahendajad. Mu meelest tekib koguni küsimus, kas neid päris \”olemas olevaiks\” saabki nimetada. Või kas saab neid nimetada rohkem olemas olevaiks, kui sõna või mõtet. Teisalt muidugi on mõtted ja tahe vägagi reaalsed nähtused.
3. Mina ei samasta täiust ja õndsust. Täius on staatiline, muutumatu olek. Kas sarnane olek saabub kohe peale selle ilma lõppu või tuleb veel kuskilt läbi käia või mis iganes – seda mina ei tea ega saagi teada.
Õndsus seevastu on võimalik juba siin ilmas (mis ei tähenda, et ta sealpool veelgi uhkem ja ägedam ei võiks olla). Õndsus seisneb kooskõlas Jumalaga ja see on suhteline mõiste.
Täius on nagu rasedus – ei ole võimalik olla natuke täiuslik. Õndsus seevastu on võimalik igas hall-toonis.
Kas Kristuse tegu teeb inimese täiuslikuks? Või kaetakse Jumala armu läbi inimese puudujäägid kinni?
Need on ju suisa vastandlikud arusaamised. Mina kaldun pigem teise poole.
Nagu ma juba kirjutasin, võib kommentaarides lõpmatult laiendada ja täiustada, aga jutlus ise sellisel kujul minu arvates kristliku õpetusega kooskõlas ei ole.
Paar sõna siiski veel nende kolme punkti kohta:
1. Jumal ei loonud \”ajalikku maailma\”, vaid loodu on heidetud kaduvuse alla patu tõttu.
2. See, mida esitasin, on kiriku traditsiooniline arusaam ja õpetus inglitest (ning kuradist).
3. Kuigi mu soovitus võib mõnele tunduda naiivne või iganenud, soovitan siiski lugeda Aquino Thomast ning luterliku ortodoksia ajastu autoreid, et mõisted selgeks saada.
Üks hea koht, kust inglise keelt mõistev inimene saab suht hea ülevaate traditsioonilisest luterlikust õpetusest, on Missouri Sinodi luterliku kiriku veebis olev kristlik entsüklopeedia:
http://www.lcms.org/ca/www/cyclopedia/02/
Inglitest ja kuradist on juttu järgmistes artiklites:
http://www.lcms.org/ca/www/cyclopedia/02/display.asp?t1=A&word=ANGELS.GOOD
http://www.lcms.org/ca/www/cyclopedia/02/display.asp?t1=D&word=DEVIL
Esiteks, pühapäev on selleks, et Jumalat ülistada ja tööd teha, mitte selleks et kembelda, ja teisesks paradoksi aritmeetika abil kuidagi ei lahenda.
Tere!
Ega meil ju tegelikult vaidlemist olegi enam, kui inglite olemuse üle. Mina ei tahaks küll ingleid mingi oma tsivilisatsiooni omava liigina kujutleda. Aga no eks ma annan ka aru, et nende tegelik olemus minu kujutlusest kuigivõrd ei sõltu (nagu see on tulnukategi puhul).
Kõik ülejäänu on ju aga vaid sõna- ja keelekasutuse seletused olnud. Siinjuures arvan ma küll, et mina mitte mingit oma väljamõeldud keelt ei räägi. Aga kas on võimalik seda minu keelekasutust läbi saksa keele ladina keelde tõlkida poole aastatuhande vanuste tekstidega võrdlemiseks, seda ma küll ei julge loota.
Ma olen päris rõõmus selle arutelu üle. Ega ju väga tihti ei juhtu, et kuskil ajalehesabas sisulist vestlust peetakse.
PS Minu arusaamist mööda on aeg üks vägevamaid väljamõeldisi inimese hüvanguks – see sunnib arenema. Kui Enn ütleb, et Jumal aega ei loonud, kes selle siis lõi?
Enesest mõista on aeg, kaduvus ja patt omavahel seotud, kuid et nad on olemas, siis järelikult on nad ka Jumala eesmärgipärase loomingu osa. Päris kindlasti ei ole olemas midagi, mille olemasolu Jumal poleks ette näinud (- jällegi tore väljend/mõtteliides, mis on meie keele rikkuseks, mille ladinakeelses olemasolus ma kindel pole).
Armas Jaan, nüüd väljendusin mina ehk veidi ebatäpselt.
Nagu loomisloos seisab, on Jumal kahtlemata loonud ka aja.
Aga sõna \”ajalik\” kasutame tavaliselt sünonüümina sõnale \”kaduv\” – vähemalt sellest lähtudes kasutasin ma seda oma kommentaaris.
Mulle jäi mulje, nagu tahaksid Sa väita, et Jumal ongi inimese ja selle maailma loonud kaduvana ja see on üks osa selle \”täiustumise protsessist\”.
Ega me muidugi palju sellest, milline see maailm enne pattulangust oli, ei teagi.
Aga arutleda on tõepoolest tore.
Kas Jaan Nuga oma jutlusega ei kuuluta mitte tegudest õigekssaamist? Mulle jäi lugedes küll selline mulje….
Tere!
Vaatasin üle. Kogu jutluse sees oli ainult ühes kohas sõnatüvi \”õige\” ja see oli ka Piibli tsitaat. Selle ümberütluses kasutasin \”õigust tegema\” ja veel paaril korral sõna \”õiglus\”.
Küll kõnelen õndsusest, mida seletab eelviimane lõik. Õndsus on kooselu Jumalaga. Ma arvan, et igaüks saab aru – kooselu jaoks läheb vaja kahte poolt. Inimene ei saa seda üksi teha ja samuti ei saa Jumal inimesega seda vägisi teha.
Saa inimene ometi aru, et usk ei ole kaasasündinud refleks nii nagu silmade pilgutamine või soolte peristaltika. Usk on teatud mõtlemisprotsessi ja otsuse tulemus – vastus ilmutusele, st. usk on ka tegu võta kust otsast tahad. See on imestusväärne, et luteri kirik ei ole niisugustest skisofreenilistest Lutheri õpetustest (on teisigi) siiamaani avalikult taganenud.
Usk & tegu ei ole ju must-valges seoses. Luther rõhutas usu poolt reaktsioonina senisele tegude ületähtsustamisele tollases Rooma kirikus. Loomulikul on usul ka teoline ja tahteline aspekt. Esmalt on see aga Püha Vaimu and (nt ka usukilp jumaliku sõjavarustuse osana). Kes oled Sina, et ootad või nõuad luteri kirikult tema õpetuse ümberhindamist?
Mina olen tarbija, kes soovib, et auto mille ma soetan, sõidaks, ega poleks vaid ilus parklas vaadata.
Justnimelt \”tollases Rooma kirikus\”. Pole enam tollast kirikut ja kas pole luteri kirik just alati uhke selle üle, et ollakse demokraadid võrreldes Rooma autokraatiaga. Või algab luteri kirikus sinu meelest ka uuendus ainult peapiiskopist või ilmalikust valitsejast, kellele pastorite segane jutt on hakanud närvidele käima?
Kirikuid autodega võrrelda, – no ma ei tea. Aga kui siiski, siis usu- ja autoturg on küllastunud pakutavast. Kui Sulle see mudel ei meeldi, mis Sa pahandad, võta teine. Teiseks kahtlen sügavalt, kas katoliiklased ja luterlased mõistavad ennast ja teineteist auto- ja demokraatia võtmes. Mõlemad teenivad Jumalat oma parema usu järgi. Sinu viimane küsimus tundub seosetu ja arusaamatu. Ma pole mingist uuendusest rääkinud, seda nõuad pigem Sina. Ja mis puutuvad siia ilmalikud valitsejad? Eestis? Pastorite segane jutt? Seda ma küsingi, et kes Sa selline oled, et sedasi pahandad ja halvustad. On Sinu jutt pastorite omast selgem või?
Tarbija? Et tuled kirikusse, lööd jalad eespingi seljatoele ja ootad teenust? Sellist asja pole ei katoliiklastel ega luterlastel. Neil on hoopis teised mängureeglid. Enne peaksid põhitõed selgeks tegema, kui nõudma tuled.
Tere!
Kas anonüümsus toob inimeses esile tema head või halvad omadused, see sõltub muidugi eeskätt inimesest endast. Küllap tunneb ajalugu isikuid, kes on anonüümselt teinud suuri heategusid (Püha Nikolaus). Paraku tundub mulle aga, et enamasti toob anonüümsus inimestes esile halva (pealekaebused ja sõim, nn delfism). Seepärast on igasugune anonüümsus minule üsna vastik.
Aga kaasaegset anonüümsust iseloomustab ka üks üsna huvitav nähtus – päris nimetuks ei taheta jääda ja siis mõeldakse omale meelepärane nimi välja. Sellest annab teinekord inimese kohta rohkemgi välja lugeda, kui tema pärisnimest.
Jeesus Siiraki tarkuseraamatu 14,5 on kirjas:
Halb iseenese vastu – kelle vastu ta on siis hea?
Ja Jeesus Kristuse sõnad: Armasta oma ligimest nagu iseennast.
Kui inimene kirjutab enese kohta tõbras, siis mida selline inimene teistest arvab? Et nad on skisofreenikud?
Paranemine algab iseendast. Kes ennast ei armasta, pole võimeline ka kedagi teist armastama. Kes ennast ei austa, pole võimeline ka kedagi teist austama.