Miks just küülik on paasapühadel pandud mune tooma?
01.04.2013 | Tiiu Pikkur | Rubriik: Online artiklidIda-Viru päritolu kirikuloolane Riho Altnurme juhib kümnendat aastat Eesti soliidseima kõrgkooli vanimat teaduskonda ja uurib eestlaste usulist leigust, mis ei tähenda, et religiooniteemad kohalikku rahvast ükskõikseks jätavad.
Oled juba kümnendat aastat dekaanina juhtimas Tartu ülikooli (TÜ) usuteaduskonda. Kuidas Kohtla-Nõmme poisist sai Eesti soliidseima kõrgkooli vanima teaduskonna dekaan?
Tee algas Kohtla-Nõmme koolist ja tollasest Kohtla-Järve 1. keskkoolist. Osalt on selles roll sõpradel, kellest koguni kolm läksid õppima usuteaduse instituuti – see kallutas usuteaduse poole varasemal ajal. Ülikooli läksin esmalt õppima rakendusmatemaatikat, õppisin seal aasta ja sain aru, et tunnen ikkagi rohkem huvi ajaloo vastu. Pärast sõjaväeteenistust hakkasingi õppima ajalugu, siis juba mõttega spetsialiseeruda kirikuloole, et oma huvisid sobitada. Nii läksin pärast ajalooteaduskonda magistriõppesse usuteaduskonda ja kaitsesin seal ka doktorikraadi – olles vahepeal käinud õppimas mõned semestrid Leuveni katoliiklikus ülikoolis Belgias ja külastanud lühemat aega Helsingi, Kieli ja New Yorgi ülikooli.
Pärast doktorikraadi kaitsmist olin lühikest aega vanemteadur rahvusvahelises projektis “Kirikud ja Euroopa integratsioon”, mis sillutas minule teed tööks usuteaduskonnas. Väikeses usuteaduskonnas polnud palju töökohti ja paljuski tänu sellele, et olin oma uurimishuviga saavutanud koha rahvusvahelises projektis, sain seal ka püsivama töö. Üsna pea, 2003. aastal, kutsuti tollane dekaan Tõnu Lehtsaar õppeprorektori ametisse ja talle oli vaja asendajat. Kuna olin senise dekaaniga koostööd teinud, koos üht-teist organiseerinud, rahvusvahelisi suhteid ja veidi teadustööd korraldanud, tundus paljudele, et olen sobiv kandidaat – ilmselt osalt ka oma rahuliku iseloomu ja seniste heade suhete tõttu kolleegidega. 1. juunil möödub kümme aastat ses ametis, esimesed kolm aastat küll kohusetäitjana. Mind on nüüd kolmandat korda tagasi valitud ja reeglite järgi on see ka viimane kord – 2015. aastal saab see töö mul kindlasti läbi.
Edasi loe Põhjarannikust.