Mida tahab Kristus?
29.06.2007 | ek | Rubriik: ArvamusTOIMETUSE POSTIST
Sõna «kristus» kasutatakse tavaliselt suure
tähega Jeesuse nime juures nagu perekonnanime. Kas pole siiski nii, et
Naatsareti Jeesus on ajalooliselt subjektiivne olend, aga mõiste «kristus» on
objektiivne olemus. Sest Jumala poolt võitud või salvitud on ju olemuslikult
Kõik, mis olemas on. Ilma selleta ei saaks midagi eksisteeridagi. Veelgi vähem
elada ja hingata.
Kristust kitsamas mõttes ainult Jeesusega
sidudes me tasalülitame kõik teised inimesed. Kuulutades Jeesuse ainukeseks
kristuseks, paneme endi arengule inimestena punni ette. Suleme end vaimsesse
lõksu. Pealegi jääb kogu religioon sel kombel ebajumala teenistuseks või koguni
kuldvasika kummardamiseks, kui nii suurt rõhku pannakse hoonetele, rõivastele,
liturgiale, traditsioonile. Kui ei sünni arengu nihet inimeste teadvuses.
Paraku tundub, et kirik religioosse
institutsioonina pole inimeste vaimsest sisulisest arengust sugugi huvitatud.
Sest millist jumalateenistuslikku korda vajaks kristus(ed)? Nii nagu võimu- ja
valitsusorganid vajab ka kirik pimedat, oma patusust ja vääritust põdevat,
manipuleeritavat halli massi. Selliste rõhuasetustega jäävadki vastandused
püsima.
Religioosseid kirikuid ja kogudusi võib
vaadelda ilmutusraamatu seitsme kuldküünlajala või seitsme taevatähena.
Küünlajala kogudus valgustab välispidiselt, sõna ja sakramendiga. See on pidev
ja aina korduv rituaal, sest tal pole juuri iseeneses. Taevatähe koguduses aga
on toimunud seesmine valgustumine. Iga inimene on saanud iseenda usuliseks
kogemuseks, ise kristuseks, mis valgustab ja kiirgab vaimuvalgust.
Iga inimene, iga kirik ja kogudus ise
otsustagu, keda ta esindab.
Ma kardan, kui me autori loogikast lähtuksime, peaksime üksteist kõik kristusteks nimetama. Ja kõike üldse, sest \”Sest Jumala poolt võitud või salvitud on ju olemuslikult Kõik, mis olemas on.\” Paraku oleks siis asi üpris segane ja keeruline…
Jätaks nime \”Jeesus\” tähistama maist inimest Jeesust, kes sündis Naatsaretis. Mõiste \”Kristus\” aga tähistagu taevast Jeesust – Issandat. Seeläbi nimetus \”Jeesus Kristus\” väljendab tema kahest olemust – olemist inimene ja olemist taevalik Jumala Poeg.
Suund milles artikli autor mõtleb on tänuväärne, paraku maailm duaalne ja rahvahetajad sobivad templiõue paraku samavähe kui nende laudu ümber paiskav lärmaja. Niisamuti räägib ilmutusraamat nii küünlajala kui taevatähe kogudusest – tähed on kaugel taevas, küünlajalg siin maa peal. Inimene vajab orientiire nii siin kui seal.
\”Paraku tundub, et kirik religioosse institutsioonina pole inimeste vaimsest sisulisest arengust sugugi huvitatud. Sest millist jumalateenistuslikku korda vajaks kristus(ed)? Nii nagu võimu- ja valitsusorganid vajab ka kirik pimedat, oma patusust ja vääritust põdevat, manipuleeritavat halli massi.\”
ma tahaks küll teada, millistel konkreetsetel kogemustel ja vaatlustel taoline arvamusavaldus põhineb …
Parim! Tänan!
millisest kirikust lambuke kõneleb?
-Nii nagu võimu- ja valitsusorganid vajab ka kirik pimedat, oma patusust ja vääritust põdevat, manipuleeritavat halli massi. – No nii see ongi ju, nii et ei maksa imestada tühjade kirikupinkide üle. Kes on lootnud kirikuga liitudes vaimsele arengule, jõuab varsti äratundmisele, kuhu ollakse sattunud. Eeldatakse, et \”lambuke\” ei tohiks kuulda, näha, tunda ega mõelda. Seda viimast eriti mitte.
hiljaks jäid