Mida külvad, seda lõikad

Eelmisel nädalal avaldas Priit Pruul arvamust sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks algatatud allkirjade kogumise kohta, väljendades nördimust ka kristlaste ja kiriku vastu ning tuues välja talle teada olevaid puudusi ja silmakirjalikkust (“Silmakirjakristlased barrikaadidele”, SH 22.03). Mingil määral ma isegi mõistan nii tema kui ka paljude teiste inimeste mõtlemise loogikat ja küsimusi, aga õnneks ei saa ma Priiduga nõustuda.

Inimesed, mitte robotid

Kindlasti ei tahaks ma ühelegi teemale läheneda emotsionaal-selt ülevoolava, hävitava ja kõiketeadva hoiakuga. Eriti sellistele, mis on ülimalt keerulised, kuigi võivad tihti tunduda konkreetsed. Meil kõigil on oma arvamus, mis kuidagi on kujunenud või kujundatud. Nii ka minul.

Kristlasena olen jõudnud tõelisele sisemisele äratundmisele, et kristlaseks olemine ja religioossus on täiesti erinevad asjad. Nende vahele ei saa võrdusmärki asetada. Teada olevalt elab maailmas ligi 2,1 miljardit end kristlaseks nimetavat inimest, kes jagunevad ligikaudu 36 000 erinevaks konfessiooniks. Pideva sekulariseerumise protsessi tõttu on läänelikus heaoluühiskonnas usklike arv aina vähenemas. See toob kaudselt kaasa uusi probleeme, näiteks abieluvälised suhted, lahutamiste arvu kasvu ja ka homosuhete normaliseerimise.

Edasi loe Saarte Häälest.