“Meie eest”

Kui inimesed kokku saavad, on vestlusteemasid väga erinevatest valdkondadest – ilmast, külauudistest, ostukampaaniatest, moest või millest iganes. Kui aga perekonda või sõpruskonda on tabanud lähedase inimese surm, tunduvad senised aktuaalsed teemad hoopis kaugemate ja väiksematena. Mäletan, et kord pärast üht kontserti vaieldi esinejate riietuse üle ja siis lausus üks naine, kelle elukaaslane oli hukkunud sügistormis: "Kes on pidanud läbi elama oma elukaaslase kaotuse, selle jaoks küsimus riietuse üksikasjadest on väike mure."

Eesolev nädalavahetus on just "suurte asjade", elu põhiküsimuste – kannatuse, surma ja uue elu üle süvenemise jaoks sobiv aeg. Nagu mitmetes teistes riikides, on ka Eestis selle jaoks seatud koguni riigipühad – suur reede ja ülestõusmispüha. Lugesin kord, et ühes Kopenhaageni kirikus on puust nikerdatud Jeesuse kuju, mis on eriline selle poolest, et kui selle ees seista ja seda vaadata, on ta täiesti tavaline. Kui aga selle kuju ette põlvitada ja vaadata alt üles – on ta imekaunis.

Eks nõnda on tegelikult ka laiemalt meie suhtumisega Jeesusesse, tema kannatusse, surma ja ülestõusmisesse. Kui heidame sellele vaid möödaminnes pilgu, ei pruugi me märgata midagi erilist. Kui hakkame aga sellesse süvenema, oskame näha laiemat pilti. Mõistame kas või seda, et ilma suure reede ja ülestõusmispühadeta on ka jõulupühad poolikud. Jeesus küll sündis siia maailma, aga milleks?

Suure reede tähtsust aitab vahest paremini mõista väljend "meie eest". Milline on meie reaktsioon, kui keegi meie eest mustad nõud puhtaks peseb või õues küttepuud lõhub ja riita laob? Eeldatavasti oleme selle üle tänulikud. Aga kui oleme eksinud ja keegi meie süü ja karistuse enda peale võtab?

Edasi loe ajalehest Meie Maa.