Meediapäev Haapsalus

Missioonist kantud 

Esimeseks ettekandeks sai sõna EELKs meediatööd kureeriv assessor praost Anti Toplaan, kes väljendas head meelt kogunemise üle: „Hea on tulla kiriku mitmefunktsionaalsesse ruumi. Tore, et saame koguneda just kirikus.“ Ta nimetas, et on kirikus meediatöö valdkonda kureerinud poolteist aastat ning peab seda liikuvale rongile astumiseks, sest sai võtta ameti üle piiskop Salumäelt. Assessor märkis, et koroonapandeemia ajal on paljud kirikumeedia rühmad kooskäimisest pidanud loobuma ja toimitud on kaugtöö vormis. Ta tänas Haapsalu kogudust algatuse ja võõrustamise eest.

Assessor Toplaan viitas EELK arengukavas seisvale ning toonitas sama ülesande teenistuses olemist. Selle ühise ülesande täitmiseks ei piisa vaid inimlikest pingutustest, vaid juurde tuleb arvata „seletamatu“ komponent, mis on seotud jumaliku osaga: „Kuulutame ja vahendame kristlust. Kui tunneme end hädas, saame teada, et me pole üksi ja Kristus on meiega.“

Üheks kristliku meediatöö eesmärgiks nimetas Toplaan väljakutset jõuda sõnumiga ühiskonda: „Me ei ole lahutatud ühiskonnast, me tegutsema ühiskonnas.“ Meediavaldkonna eesmärgiks kirikus nimetas ta aga omavahelist infovahetust. Et koguduste meediatööd teevad oma põhitöö kõrvalt vabatahtlikud, siis ei ole vähetähtis pöörata tähelepanu ka ohukohtadele: „Peame jälgima, et vabatahtlike kohustus ei muutuks koormavaks. Et tegijad ei nõrkeks. Kuidas seda teha? Oluline on delegeerida, kaasata, jagada.“ 

Kuidas tõlkida

Assessor Toplaan toonitas, et sõnumi vahendajatena peame lähtuma kahest küsimusest – mida tahame kommunikeerida ning kellele tahame oma sõnumi viia. Ta viitas ka vastuolule: mis meile oluline, ei pruugi seda olla maailmale. Kui viimase rahvaloenduse järgi kuulub kõigest 10% elanikkonnast kiriku(te)sse ning 26% tunnistab kristlust endale omaseks, siis saab liialdamata nimetada Eestis kristlasi vähemuseks. Seega kas räägime vähemuse keskele jäävast teabe vahetusest või eeldame oma töös väljavaatest jõuda nendeni, kes (veel) ei taju ennast kristlasena. 

„Meediakommunikatsioonis kasutame mõistet bränd ehk kaubamärk,“ rääkis Top-laan ning jätkas: „tegemist on looga ettevõttest, mille taha on koondunud inimesed ja ideestik.“ Kirikul on lugu ning kiriku meediatöö tegijaid võib tema sõnul vaadata kui tõlkebüroo inimesi, kes panustavad loo vahendamisse erinevates keeltes. 

Kirikuvalitsuse avalike suhete spetsialist Regina Hansen keskendus EELK-siseste meediakanalite koostöö avamisele. Ta toonitas, et erinevate kanalite eesmärk on üks – edastada informatsiooni. Üle-eestilistele kanalitele lisaks nimetas ta koguduste omi meediakanaleid, mille tähtsust ja tähendust ei tohiks alahinnata. Just viimaste osaks on tihti väljakutse suhelda nn suure meediaga. Kuidas seda teha tulemuslikult? See on väga oluline küsimus, sest tihti just selle põhjal loob laiem avalikkus ettekujutuse kirikust. 

Sotsiaalmeediata ei saa

Sotsiaalmeedia rolli kiriklikus kommunikatsioonis ei tohi ega saa alahinnata, kinnitas konsistooriumi avalike suhete assistent õpetaja Toomas Nigola, kes rõhutas, et postitust sotsiaalmeedia mistahes kanalisse tehes peaks lähtuma küsimusest, mida soovime saavutada. Kiriku jaoks on iga postitus kuulutustöö osa. Läbi sotsiaalmeedia vahendatul on hindamatu kaal. Kõneleja märkis, et statistika kohaselt tarbib 60% maailma elanikest sotsiaalmeediat ning Eestis, mille kuvandiks on olla e-riik, on see osalusprotsent koguni 80. 

„Erinevates kanalites postitamine tuleks delegeerida neile, kes seal ennast hästi tunnevad,“ tõi Nigola esile olulise aspekti. Kirik peaks kasutama kõiki kanaleid ega tohiks ignoreerida, et erinevatele gruppidele on omased erinevad kanalid. 

Eraldi rääkis Nigola fotode kasutamisest, toonitades, et iga foto jutustab loo. Piltide puhul peab arvestama autorikaitseseadusega ning jätma meelde, et autorit nimetamata ning temalt avaldamiseks luba saamata fotot kasutada ei tohi. Autori õigused on kaitstud seadusega ning eri kogudustest ja kanalitest on tulnud juba teateid, et loata avaldatud foto eest tuleb maksta kopsakaid trahve. Samuti tuleb arvestada pildile jäävate inimeste nõusolekuga. Näiteks laste- ja noorteüritusel tuleb kogudusel korraldajana hankida eelnev nõusolek, et sündmust fotode varal kajastada. 

Saalist saabunud küsimusele, kas kirikus tehtud fotosid võib avaldada, vastas Toomas Nigola, et pühakoja puhul on tegemist nn avaliku ruumiga. Fotograafina tegutsev vaimulik Endel Apsalon pakkus ideed kinnitada kirikusse silt „See on avalik ruum. Siin pildistatakse. Küsimuste korral pöörduda õpetaja poole“. Kohapeal väljendati soovi, et kirikuvalitsus konsulteeriks juristidega ning aitaks kogudustele fotodele rakenduvaid õigusi tutvustada.

Ristmeediast sünergiat

Üle videosilla meediapäevast osa võtnud ERRi vabakutseline ajakirjanik ning Ühendkuningriigi luterliku kiriku vaimulik Meelis Süld rääkis visuaalsest meediast, raadiokanalitest ja taskuhäälingust. „Kas teeme meediasündmusi või korraldame koguduse üritust, kuhu kutsume ajakirjaniku kajastamiseks,“ sõnastas Süld küsimuse, mille vastusest tema sõnul oleneb ettevõtmise edukus. 

Eesti Kiriku peatoimetajana sai allakirjutanu võimaluse peatuda kirjutava meedia eripäral. Kõneleja joonis alla ristmeedia kirikliku meedia igapäevaelus – meediasisu jagamine lisab operatiivsust ning pakub lahendusi. Nutiseadmed teevad meist kõigist info kogujad, töötlejad ja vahendajad ning alternatiivkanalid pakuvad professionaalidele konkurentsi, aga ka head partnerlust. Kõneleja toonitas koguduse väljaannete vajalikkust ning nimetas, et just nendest kanalitest saab ka kirikuleht tihti vihjeid, mida teemana tulipunkti võtta.

Huvitavaks vahepalaks oli Haapsalu linna arenguspetsialisti Ülla Parise juhitud jalutuskäik, mille käigus tutvustas ajaloolane linnaruumis kirikulooga seotut. 

Liina Raudvassar