Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist

TOOMAS HAUG: Kui tohib, siis kõigepealt midagi isiklikumat. Te alustasite eesti filoloogina, liikusite edasi klassikalisse filoloogiasse ja siis ülikooli usuteaduskonda. Olete kirikuloo õppetoolis patristika ja klassikaliste keelte lektor. Mis teid juhtis — eesti filoloogia juurest teoloogia juurde?

MARJU LEPAJÕE: Võib öelda — ja piinlikkuseta —, et juhtinud on süda, mitte mõistus. Tagantjärele tundub see liikumine loomulik, isegi mõistlik: kõigepealt õppida tundma oma emakeelt (sh kirjanduse kaudu, s.o filoloogiliselt, mitte ainult lingvistiliselt), seejärel kõige põhilisemat keelt selles kultuuris, kuhu on sünnitud, mis kannab mõttelugu ja kirjandust — Eesti puhul ladina ja vanakreeka keelt (samuti tekstide kaudu), ja siis ongi paras aeg asuda teoloogia juurde, sest küsimused usust ja jumalast kipuvad tekkima kuidagi vältimatult. Tõesti, omast kogemusest ütleksin: ükskõik mis teemaga tegelema hakata, ikka jõuab lõpuks teoloogiani.

Järjekord võiks just nii olla ja mitte vastupidi. Klassikalisele filoloogile tuleb väga kasuks, kui sellele eelneb või sellega kaasneb emakeele ja kirjanduse põhjalik tundmine — see pakub tunnetusliku taju ja keelelise väljenduse teravnemist, mida on raske millegi muuga asendada ja mille väärtus selgub hiljem. Teoloogias on jälle klassikaliste keelte tundmine hädavajalik, kui soovida Piibli ja teoloogia ajalooga tegelda akadeemiliselt, aga ka laiemalt. Martin Luther on juhtinud tähelepanu, kuidas väljenduse täpsus ja jõud emakeeles sõltub üldisest keelte alasest eruditsioonist: kui jutlustaja oskab keeli, „siis on tema kõnel värskus ja jõud [—] ja usk on alati uus. [—] Ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde [—] ja mille lehed ei närtsi” (Ps 1,3); kui aga keeli ei osata, on jutlus „väsitav, tüütav ja kukutakse maha”.[1]

Edasi loe ERRist.