Mäed sulavad

Su palge ees ju sulavad kõik kõrged mäed –
ka need, mis minu hinge alla matavad –
kui seda puudutavad Sinu võimsad käed;
kui pilvi, mis mu päikse sära katavad –
ja hinge voolavad taas uued armuväed.
Mu hinge karastavad hõbeselged jõed –
saab kaljust imeallik õnnistuse.
Öös tähtedena loitma löövad armutõed. –
Sa muudad hõiskeks nutu valulise –
Arm, halastus on jälle minu kallid õed.

Peeter Sink
«Taeva vari», Logos, 2002