Maailma vanim bränd. Intervjuu Urmas Viilmaga

Luterlikul kirikul on soov olla Eesti ühiskonnas kaasatud ja kaasarääkiv jõud. See on halb uudis neile, kelle silmis usk juba praegu risti-põiki nende eraelus, hariduses ja poliitikas laiutab.

Urmas Viilma on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) värske, 2014. aastal valitud peapiiskop ning 30 000 kristlase vaimulik ja administratiivjuht. Viilma tunnistab, et ta ütleb intervjuudest harva ära. Miks ta peakski? Ta on sarmikas ja loomulik kõneleja, kes oleks sobinud edukalt ka mõnes muus sektoris karjääri tegema. Üks tema edu pante on kindlasti kontekstitunnetus. Viilma jutus vaheldub ülim diplomaatilisus pilguheitudega tema isiklikesse tõekspidamistesse. Ta püüab mõista oma auditooriumi ja jälgib rääkides sõnakasutust, et mitte registriga eksida. Müürilehele rääkis ta muu hulgas Eston Kohverist, seksist ja kirikust kui brändist.

Alustame millestki lihtsast. Mis on elu mõte?

See on tõesti lihtne! Ma arvan, et elu mõte on seotud sellega, et inimene peab ise mõtestama oma elu. Hea oleks, kui inimene mõtleks selle peale, miks ta on sündinud, kus ta praegu on ja kuhu läheb. Üks asi on mõelda vahemikus sünnist surmani. Teine see, kas inimene tahab ja tuleb selle peale, et ta mõtleks, mis juhtub pärast surma. Ma arvan, et sellele elule, mis on sünni ja surma vahel, võib anda sügavama mõtte, kui inimene sõnastab enese jaoks ära, mida ta tahab, et temaga pärast surma juhtuks.

Ma usun jumalat ja mul on olnud temaga lapsepõlvest saati väga tihe suhe – ma palvetan ja tunnen kaitset. Milleks mulle kirik vahendajana?

Ma arvan, et see on seotud subjektiivse ja objektiivse tõega. Subjektiivne on minu isiklik arusaamine asjadest ja objektiivne suurema grupi inimeste arusaam asjadest. Kui ma jääksin ainult inimese ja Jumala suhte juurde, siis tekiks üheliikmeline kirik.

Edasi loe Müürilehest.