Ma usun, Issand!
24.09.2008 | ek | Rubriik: JutlusNad kutsusid inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: «Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.» Seepeale vastas too: «Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.» Nüüd nad küsisid temalt: «Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad avas?» Mees vastas neile: «Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?» Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: «Sina oled tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema on, seda me ei tea.» Mees kostis neile: «See ongi imelik, et teie ei tea, kust ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.» Nad kostsid talle: «Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?» Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: «Kas sa usud Inimese Pojasse?» Too kostis: «Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.» Jeesus ütles talle: «Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema.» Aga tema lausus: «Ma usun, Issand!» ja kummardas teda.
(Jh 9:24–38)
Ühes india muinasjutus räägitakse neljast pimedast mehest, kes tahtsid teada, kuidas näeb välja elevant. Nad palusid mööduvalt elevandiajajalt, et see laseks neil tema looma kompida. Ja elevandiajaja täitiski nende soovi. Üks pime katsus elevandi jalga, teine tema saba, kolmas lonti ning neljas kõrva. Kui siis elevandiajaja oma teed läks, istusid mehed tee äärde maha ning hakkasid omavahel vaidlema. Esimese meelest oli elevant nagu suur sammas, teise meelest sarnanes elevant aga köiega. Kolmanda arvates oli elevant nagu jäme voolik, seevastu neljas leidis, et hoopis nagu suur lootoseleht.
Oma maise elu jooksul tervendas Jeesus paljusid haigeid. Neid kanti tema juurde, ta peatus oma rännakuil, kuuldes nende appihüüdeid. Pimeda mehega on aga lood veidi teisiti. Jüngrid on need, kes juhivad Jeesuse tähelepanu pimedale kerjusele tee ääres. Kuidagi nad on teada saanud, et tegemist on sündimisest saadik pimedaga, ning esitavad Jeesusele küsimuse: «Rabi, kes on teinud pattu, kas tema ise või ta vanemad, et ta on sündinud pimedana?»
Jeesus eitab seost patu ja vigasuse vahel: «Ei ole pattu teinud tema ise ega ta vanemad, vaid temas peavad saama avalikuks Jumala teod.» Sündimisest saadik pimeda nägijaks tegemine, nii nagu Laatsaruselegi elu tagasi andmine, on evangelist Johannese järgi Jeesuse viimaseid imetegusid. Nendes võib näha Jumala tungivat kutset inimestele – mõista, kellega Jeesuse isikus on tegemist, ning võtta Ta vastu.
Seda, et Jeesus suudab inimesi terveks teha, ei sea kahtluse alla keegi. Ka mitte variserid. Ent häda on selles, et Jeesus teeb seda hingamispäeval ning kes ei pea hingamispäeva, on variseride arusaamist mööda patune. Seega, ehkki ime on vaieldamatu, ei suuda variserid pidada Jeesust Jumalast läkitatuks. Pealegi on ka Tema päritolu neile saladuseks: «Kust tema on, seda me ei tea.» Segadus, arvamuste lahknemine jõuab viimaks Tema eitamiseni: «Me teame, et see inimene on patune.» Nii et taas kord oleks justkui Jumal ise süüdi selles, et Teda kuulda ei võeta. Ta oleks ju võinud teha oma imesid mõnel muul päeval, eksimata ühegi seadusepügala vastu, ja kõik oleksid olnud rahul.
Seevastu endine pime ei lase ennast variseride arvamusest kaasa tõmmata. Tema on saanud endale silmad, mis näevad, ja, mis veelgi olulisem, usu, mille abil näha lihtsas rändjutlustajas mitte ainult prohvetit ja tervendajat, vaid tõesti Jumala läkitatut. Ja nii saab endisest pimedast kerjusest, veel enne kui ta ütleb: «Ma usun, Issand!», Jeesuse tunnistaja variseride ees: «Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.»
Vahel võib tunduda, et Jeesuse kaasaegsetel oli Temasse lihtsam uskuda kui tänapäeva inimestel. Nad võisid Teda näha, rääkida Temaga, olla tunnistajaks Tema imelistele tegudele. Ometigi ka paljud Jeesuse kaasaegsetest olid otsekui need neli pimedat tollest india muinasjutust: oma kindlakskujunenud ettekujutuste ja eelarvamustega, mis parimal juhul hõlmasid vaid väikest osa Issandast. Kas meiegi seltsime nendega, variseride ja kirjatundjatega, ning oleme valmis hülgama Jumala Poja, kuna Ta ei mahu meie poolt tehtud raamidesse, või võtame Ta vastu nii, nagu Ta meie juurde sõnas ja sakramentides tuleb, ning tunnistame koos tolle tundmatu nägijakssaanuga: «Ma usun, Issand»? Aamen.
Kahjuks on see jutlus evangeeliumi tsitaadi ümberjutustus.
Tänases lehes ütleb endine kommunist ,praegune maavanem, et kirik peaks andma vaimse kirgastumise.Ja selles on tõetera sees.Kahjuks pole ma lugenud Eesti Kirikus jutlusi, mis annaksid selle kirgastava elamuse. On küll jutlusi, mis panevad mõnede asjade üle järele mõtlema või kinnitavad usklikku tema usus.Masing rääkis inspireeritud jutlusest.Aga kust seda inspiratsiooni võtta, kui preester ise pole kogenud kirgastumist ega inspiratsioontulva.Jutluste keskpärasus ja praegusel ajal nende lühidus (sest jutlustajal pole midagi öelda) või siis liigne sõnavaht peletab mõistliku või kirgastavat elamust ootava inimese kirikust eemale.Nad saavad leiva asemel aganaid.Jutlus jääb sogaseks veeks, mitte joobnustavaks veiniks.
et saaks jutlus kiiremini läbi, siis saaks hakata segu tegema.
Kes oskab halvasti tehtut kritiseerida, see peaks oskama ise sama asja paremini teha. Niisiis, iga kriitika nõuab ka reaalset tagatist, Julius Kört. Te peaksite olema oma kirjutistega teistele siin eeskujuks. Miks te ei ole?
Ja kui te pole – mida maksab teie kriitika?
Tahtsin just sedasama öelda, aga Kristlane on jõudnud ette.
Jutlusele võiks tõesti Eesti Kirik kaaluda suurema ruumi andmist. Mäletan, et 90.ndatel pühendati jutlusele tihti leheküljegi jagu ruumi. Preagune maht soosib, ehkki muidugi ei kohusta, pinnapealsust ja loosunglikkust. Kui üteldud jutlus ei ole (loodetavasti) enamasti nii napp, siis seda rahulikumalt võiks kirjutatud jutlusele anda ruumi. Siis oleks lehes reeglipäraselt vähemalt üks formaat, kus vaimulik mõte ja sõna oleks väljaarendatum. See nõuaks muidugi suuremat ettevalmistust, aga võib-olla siis jagada üks kuugi näiteks kahe õpetaja vahel. Õpetlikum ja kosutavam oleks see kõigile. Ei ole küll nõus, et sellises minijutlusekese vormis pole Eesti Kirikus üldse südant tabanud sõna olnud, aga jutluse nime tegelikult praegune formaat siiski välja ei kanna.
Olen küllalt kirjutanud teise nime all jutlusi.Muidugi ei ole ma ise kriteerium iseenda jutluste hindamisel, kuid ma vähemalt unistan inspireeritud jutlusest ning olen ka kogenud, mis see inspiratsioon tähendab.
Ammune lugeja räägib väga õiget juttu. 90. aastate leht oli palju sisukam!