Ma olen normaalne

Mulle tundub, et püüame elada nn normaalselt ehk siis kinni hoida kõigest sellest, mis oli tavapärane enne pandeemiat, enne Ukraina sõda, enne Iisraelis toimuvat … ja samas tunnen, et aina raskemaks läheb. Meie igapäevane eluolu on tegelikult ju vägagi muutunud. Me – või vähemalt mina küll – klammerdume sellesse, mis tundub olevat kindel. Olgu selleks tavapärane kaheksatunnine tööpäev, laste koolis käimine, koolivaheajad, reisimine jms. Seejuures ma ei ole pime ega ole unustanud ühtki jubedust, mida hetkel maailmas toime pannakse. See kõik on foonil olemas. Kusjuures ei saa öelda, et see oleks nagu tapeet mu seinal. See ikkagi närib, segab, häirib, ma tegelen sellega ehk siis loen uudiseid, arutlen teiste inimestega, genereerin peas igasuguseid plaane, kuidas olukordi peaks lahendama, jne. Ühesõnaga ilmselgelt olen end oma peas maailma kõige targemaks mõelnud.

Aga tegelikult see kõik väsitab. Väsitab, et iga päev on esiuudis sõjast. Väsitab, et kuklas on kogu aeg hirm, et mis järgmiseks. Milline riigipea järgmisena „ära keerab“? Väsitab Eesti poliitiline olukord.

Mõtlen, kui rahulik oli meil Eestis aeg enne neid suuri muutusi maailmas. Õigemini enne kui algasid need muutused, mis ju endiselt kestavad. Kui vähe me ehk oskasime siis tänulikud olla. Tänulik tuleks ka praegu iga päeva eest olla – selles osas ei tohiks mõtlemises muutusi toimuda. Samas jälle tänulikkuse kõrval ei tohiks me unustada seda, et mujal kannatavad sajad inimesed, lapsed … See on mõte, mis mind iga päev käivitab ja vähemalt kord päevas tunnen, kuidas käed lähevad rusikasse. Ometi tean, et ma ei saa midagi teha ja ega ma kellelegi kallale ei läheks ka siis, kui peaks kõige suuremate otsustajatega kohtuma. Lihtsalt hirmutab see mõte, kui kiirelt muutub kellegi kannatus meie jaoks tapeediks seinal, uudiseks inforuumis, millest me lihtsalt üle kerime.

Olen seda juba päris palju ka oma tutvusringkonnas tunnetanud. Kui kolleeg tuli uhkusega rääkima, kuidas meil on nüüd vallas taaskasutatavate riiete kogumiskast, kuhu saab asju ära viia, siis ma jäin talle otsa põrnitsema. Ta siis toonitas, et jah, sina ka saad sinna viia. Kohmasin, et ma praegu sinna küll ei vii. Meie perest läheb kõik, mis on ilus ja korralik, Ukrainasse. Seepeale jälle jäi kolleeg mind imestusega vaatama. Tundus, et pidin talle meelde tuletama, et see jubedus, mis seal eelmisel aastal alguse sai, ei ole ju veel lõppenud. Aga just nii vähe oli aega vaja, et inimeste igapäeva teadvuses ei eksisteeriks see kurjus, mis pole silma all, vaid on kusagil kaugel. Kurb. Tegelikult ei tohiks me siin alla anda, vaid tuleb ukrainlasi ikkagi palves ja südames hoida, kuni see jube sõda lõpeb ja kes teab kaua veel pärast sedagi. Seejuures arusaadavalt jälgides, et ise päris hulluks selle muretsemisega ei läheks.

Üks kummastav asi veel, mis mind viimastel päevadel mõtlema on pannud. Meie viieaastane tütar mängib tihti sõpradega uut mängu – ta kustutab oma toas tuled ja süütab patareiga värvilised tuled. See on mäng „kui elekter läks ära“. Kui ma seda esimest korda nägin, siis mõtlesin, et väga huvitav! Mina lapsepõlves vist poleks sellise mõtte peale tulnudki, aga näed, 21. sajand käes ja mängime keskaega! Mitte et mulle poleks meeldinud lapsena värvilised valgusketid ja muu säärane. Vägagi meeldis, aga meie nimetasime sellist mängu jõuludeks. Sel lihtsal põhjusel, et oma lapsepõlvest ei mäleta ma sagedasi elektrikatkestusi. Tallinnas kohe üldse mitte. See ainus hetk, kui midagi sellist võis juhtuda, oli suvel maakodus ja äikesega. Kuid ka siis oli see pigem selline, et „näe, lõi korgid välja“.

Seepärast ma imestangi, et igasuguse nuti, meedia, masinavärgi ja muu maailmas on nüüd korraga elektrist saanud midagi nii erilist, et seda peab justkui ootama hakkama! Tuleb – ei tule. On – ei ole. No kas ei ole imelik? Inimkond on ju arenenud kogu aeg ikka täiuslikuma maailma suunas. Kõik peab olema mugav, kättesaadav, tavapärane – sest kõik see on inimõigus. Ometi on viimasel aastal ka meie peret tabanud kummalised anomaaliad, kus mõnel päeval peame küünlavalgusõhtut mitmeid tunde ja joogivee järel tuleb poes käia. Tundub, et need on õppetunnid, mis käivad tänapäeva maailmaga kaasas. See, et me esimesel koroonakevadel kartulid maha panime, on tänaseks normaalsus, kuigi päris sellist mahtu see pole saavutanud ja ega ilmselt ei saavutagi, mida tähendas kartulipanek kümneid aastaid tagasi. Tänane kartulipanek on pigem tore ja lõbus hobiline tegevus.  

Ja teine näide lasteaiast. Käib ametitega tutvumine ja seda rühma lastevanemate töökohtade kaudu. Eelmisel nädalal oli neil nelja-viiestel võimalus külastada Ämari baasi, sest seal töötab ühe poisi isa. Olin üllatunud, millise vaimustusega viiene tütar sealt naasis! Jutt käis sõjamasinatele ronimisest, relvade käes hoidmisest, et kes ikka kõige raskemat jaksas tassida jne. Ma saan aru, et noormeestele on see sõjandus vist kuidagi DNAsse kodeeritud, aga tüdrukud? Kas see on uus normaalsus? Asi, mille peale tüdrukute silm ka ei pilgu! Pigem ollakse vaimustunud ja põnevil, et nii äge. Seepeale ei oskagi midagi kosta. Äkki ongi äge, et see kõik pole nende jaoks hirmutav ja eemaletõukav, sest mine sa tea, äkki neil ongi vaja nende asjadega ka päriselus kokku puutuda. Annaks Jumal, et see nii ei oleks!

Maailm meie ümber ei toimi enam oma harjumuspärases rütmis. Ometi – meie oleme ju normaalsed ja püüame iga hinna eest hoida kinni normaalsusest. Igapäevane palve on, et normaalsus taastuks – vähemalt selles osas, et keegi ei tapaks kedagi kusagil maailma nurgas lihtsalt selle pärast, et kellelgi on rohkem võimu või jõudu. 21. sajand ja mõtlemine on ikka … kus?

Sigrid Põld

kolumnist