Luterlased kõnelesid kristlase vastutusest ja kirikute ühtsusest

LMLi peasekretär õp dr Anne Burghardt kõnelemas LMLi assambleel Krakówis. LML/Albin Hillert

Assambleel oli kolm fookust: jumalateenistuslik elu, temaatilised paneelettekanded ja sessioonid, millel arutati Luterliku Maailmaliidu töökorraldusega ja juhtimisega seonduvat. Assamblee valis ka uue nõukogu, millesse kuuluvad kõigi seitsme piirkonna (Aafrika, Aasia, Kesk- ja Ida-Euroopa, Kesk- ja Lääne-Euroopa, Põhjamaade, Põhja- ning Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna) esindajad.

Olla maailma tervendamise vahend
Minu käest on korduvalt küsitud, mis oli minu jaoks assambleel kõige meeldejäävam, millised olid assamblee tipphetked. Neid on õigupoolest üpris palju. Esmalt tahaksin esile tuua õhustikku, mis täiskogul valitses. Täiskogu teemaks oli efeslaste kirjast (Ef 4:4) inspireeritult „Üks ihu. Üks Vaim. Üks lootus“. Vastavalt sellele oli üheks fookuseks ühtsus ja just seda ühtsust, vaatamata kõigile erinevustele kirikute vahel, võis assambleel tunda ja kogeda. Kui me võtame lähtepunktiks selle, mis meid ühendab, mitte selle, mis meid lahutab, ja seame Kristuse keskmesse, saab see võimalikuks.

Assamblee peaettekande pidas Tšehhi rooma-katoliku teoloog ja filosoof, Praha Karli ülikooli sotsioloogiaprofessor monsignore Tomáš Halík, kes oli 1970ndate lõpus Ida-Saksamaal salaja preestriks pühitsetud. Tšehhimaa on üks sekulariseerunumaid maid Euroopas, mistõttu Halíki teosed võiks olla huvipakkuvad ka Eesti kontekstis.

Oma ettekandes kõneles ta uue reformatsiooni vajadusest, kirjeldades seda järgmiselt: „Uus reformatsioon peab senisest tugevamini teadvustama, et kristlastena oleme kaasvastutavad kogu maailma eest, kogu inimkonna ja loodu, selle „ihu“ eest, mille osaks me oleme Jumala Sõna lihakssaamise müsteeriumi kaudu saanud. Me peame küsima mitte ainult seda, mida „Vaim täna kirikutele ütleb“, vaid ka seda, kuidas „Vaim, kes puhub, kus ta tahab“, tegutseb väljaspool kirikuid. Meil peab olema julgust kenootiliseks eneseületuseks, ületamaks kristluse praeguseid vorme ja piire.“ Professor Halík jätkas: „Tuleb sügavamalt mõista ja aktsepteerida seda, mis on kiriku missioon ja olemus: olla tõhus märk (signum efficiens) ühtsusest, millesse kogu inimkond on kutsutud; olla lepituse ja meie ühise maailma tervendamise vahend.“

Kuidas mõõta kiriku suurust?
Üks professor Halíki peaettekandele vastanutest, Tansaania juhtiv piiskop Fredrick Shoo juhtis tähelepanu sellele, et Aafrika kasvavad kirikud ei tohiks enda kasvu tõttu loorberitele puhkama jääda, vaid peaks esmalt endilt küsima, kas suurte numbrite tagant paistab ka suur pühendumus. Samuti juhtis ta tähelepanu sellele, et kirikusse kuuluvad väga erinevad inimesed, mistõttu „üks sobib kõigile“ laadne lähenemine ei pruugi alati olla kõige õigem.

Mis puutub kiriku liikmeskonna suurusse, siis kõlas assambleel ikka ja jälle mõte, et kiriku suurust peaks mõõtma mitte niivõrd tema liikmete arvu, vaid kiriku antava tunnistuse veenvuse ja pühendumuse järgi. Heaks näiteks on kasvõi täiskogu võõrustanud Poola luterlik kirik, millel liikmeid veidi üle 60 000, kuid mille holistlik teenimine on muljetavaldav. Tõsi, viimasel ajal on Poola kirik kasvuteel, kuna paljud Poola katoliiklased, iseäranis intellektuaalide seast, on Poola katoliku kirikus ilmsiks tulnud seksuaalse ärakasutamise juhtumite pärast avaldanud soovi luteri kirikuga liitumiseks.

Olles kirikutena üleilmses osaduskonnas
Lisaks tooksin välja viimasel assamblee päeval toimunud oikumeenilise vestlusringi, kus kõik kirikud ja üleilmsed osaduskonnad, kes on liitunud õigeksmõistu ühisavaldusega (luterlased, katoliiklased, metodistid, anglikaanid ja reformeeritud), arutasid selle üle, milline on õigeksmõistuõpetuse (Jumal mõistab inimese õigeks ainult armust usu läbi) sõnum tänapäeval. Üheks mõtteks, mis kõlas, oli see, et tänapäeva maailm muutub järjest armutumaks ja halastamatumaks ning inimesed on edukultuse tõttu sunnitud pidevalt ennast ise „lunastama“ ja oma väärtust tõestama. Samuti toodi välja eduevangeeliumiga seonduv problemaatika, mis on eriti suureks probleemiks Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Eduevangeeliumi jutustajad lubavad enda järgijatele Jumala õnnistust, kui nood täpselt nende antud juhiseid järgivad, etteantud summa annetavad jne.

Mainimist väärib ka roomakatoliku kiriku ja Luterliku Maailmaliidu ühine avaldus, milles mõlemad osapooled kinnitavad soovi jätkata ühist oikumeenilist teekonda ning kõnelevad soovist arutada lähiaastatel ühiselt Augsburgi usutunnistuse sisu üle, mille 500. aastapäeva tähistatakse aastal 2030.

Vajadus 11. käsu järele
Kuna assamblee on LMLi kõrgeim otsustuskogu, võeti täiskogul vastu ka terve rida resolutsioone ja avaldusi. Viimaste seas oli mh Aasia kristlaste tagakiusamist lõpetama kutsuv avaldus, Venemaa Ukraina-vastast sõda hukka mõistev avaldus jt.

Resolutsioonid kutsusid üles algatama või jätkama erinevaid teoloogilisi uurimisprotsesse, sh valmistuma Augsburgi usutunnistuse 500. aastapäeva tähistamiseks; toetama teoloogilist haridust; kaasama noori ja naisi kirikute otsustuskogudesse; jätkama holistilise teenimisega, jms.

Paljudele avaldas sügavat muljet ühisvisiit Auschwitz-Birkenau koondus- ja surmalaagrisse. See visiit pani mõtlema selle üle, milleni võidakse välja jõuda, kui teatud ühiskonnagrupid kuulutatakse mitte „ühe ihu“ juurde kuuluvaks. Auschwitzi üleelanu Marian Turski, kes pidas assambleel osalenutele lühikese kõne, meenutas vajadust 11. käsu järele. „Ärge olge ükskõiksed,“ oli tema sõnum. Ärge olge ükskõiksed, kui te näete, kuidas teie ligimeste inimväärikust jalge alla tallatakse. Inimsusevastased kuriteod algavad ükskõiksusest. Mina lisaksin juurde: ja küünilisusest. 

Anne Burghardt
Luterliku Maailmaliidu peasekretär, EELK vaimulik