Üks inimese olemuse silmapaistvamaid jooni on kihk ümbritsevat maailma mõista ja mõtestada. Soov mõista ja mõtestada ilmneb eriti selgelt loodusteadustes, aga seda leiab mujaltki. Näiteks kristlusest – võib-olla mitte päris juhtteemana, aga kindlasti olulise aspektina.

Tõsi, meetodit on viimistletud. Näiteks on seda teinud Ameerika filosoof Charles Peirce, kes ütles, et teadusliku mõtlemise alus on abduktsiooniks nimetatav protsess. See tähendab, et teadlane püüab tuletada selgitava hüpoteesi, mis seoks mustriks vaatlusandmed, mis muidu näivad juhuslike faktide kogumina. Säärase mõtlemise parim näide on jällegi loodusteadused, aga seda leiab ka mujalt – näiteks haiguste diagnoosimisest või kriminaalromaanidest.

Sellepärast ongi Arthur Conan Doyle’i, Agatha Christie, Raymond Chandleri, Dorothy L. Sayersi jt kriminaalromaanid nii populaarsed. Need kirjanikud esitavad oskuslikult hulga tõendeid ja vaatlustulemusi ning ärgitavaid meid otsima varjatud mustrit, mis neid mõtestaks. Kriminaalromaanid toidavad meie varjatud usku, et maailm meie ümber on ratsionaalne ja me suudame selle sügavamaid seaduspärasid avastada.

Meie kultuur ülistab ratsionaalsust – isegi kui ei saada täielikult aru, mida tähendab see, et miski on mõistlik. Enamikule meist tähendab ratsionaalsus seda, et on põhjust uskuda, et miski on tõsi – et inimene ei pea selle aktsepteerimiseks oma normaalseid vaimseid protsesse välja lülitama.

Edasi loe Delfist.