Loodus viis Loojani ja vastupidi

Varem või hiljem leiab Jumal oma üles, võib öelda loodushuvilise Siim Kallase kohta, kes aitab kaasa teenida Haapsalu koguduses.

Praegu alles teoloogiatudengist Siim Kallasest kirjutame just selle tõttu, et ta on jäänud silma oma loodushoiuteemaliste postitustega. Ta on kasvanud kiviviske kaugusel Kuusalu kirikust ning tema lapsepõlve on saatnud hakikisa ja kirikukella kaja. Eriliselt köitis Siimu aga meri, millega ta puutus lähedalt kokku vanavanemate juures Läänemaal. Huvi looduse vastu viis ta Tallinna loodussõprade majja ja meremuuseumi juurde allveearheoloogia klubisse. 

„Raamatunohikuna“ luges ta ka isa raamaturiiulis olnud gooti kirjas pühakirja. Pisut enam kui 30 aastat tagasi ristiti ja konfirmeeriti ta Püha Vaimu kirikus. Saanud maigu suhu, käis Siim leerikoolis, piiblikursustel Põltsamaal ja kuigi töötades kahel töökohal ning olles mitte esimeses nooruses, võttis ette õpingud usuteaduse instituudis. Nüüd aitab ta kaasa teenida Haapsalu toomkoguduses, kus peab ka piiblitunde. 

Lääne abipraost Küllike Valk tunnustab, et Siim on väga põhjalik ja pühendunud. Siim ise ütleb, et asus teoloogiat õppima pärast pikki rännakuid inimlike vigade radadel. „Vana tee sai otsa. Tühjaks muutus,“ ütleb ta ja lisab, et kui ta oskaks ütelda, kuidas teda pandi uuesti Elu valima, siis oleks ta küll väga tark. Aga ta ju ei tea. 

Ta ütleb, et kirik on mälu kandja. Inimesed saavad koguduses toimetada igaüks enda mõjuväljas elurikkusele ruumi jättes ja mitte alati enda õiguse maksimaalset rakendust taga ajades. Vaid võttes, mis tänaseks päevaks on vaja, sest homsel on omad mured, nagu Piibel ütleb.

Rita Puidet