Ligimese hoidmisest
14.03.2007 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnKäisin pühapäeval oma endise õpilase matusel. Läinud kevadel lõpetas ta Treffneri gümnaasiumi. Vene perekonnast pärit, oli ta omandanud perfektselt eesti keele ning lisas alatise rõõmsameelsusega ning slaavi temperamendi ja kultuuritaustaga oma klassile sära ning uusi ideid. Möödunud nädalal Tallinnas ülekäigurajal tänavat ületades sõitis auto talle otsa.
Küllap on paljud tunnetanud inimelu haprust ja selle hoidmise vajadust. Kindlasti ka seda, kui ebaoluliseks muutub kriisisituatsioonis suur palk või kuulumine Euroopa jõukamate riikide hulka. Inimelu kaduvusega kokku puutudes jääb mõtetes valdama vaid üks sõnum: ligimesi tuleb hoida.
Olen viimasel ajal tihti mõelnud koostöö ja konkurentsi vahekorra üle koolides. Mulle tundub, et sageli kipuvad koolides ülekaalukalt domineerima numbriliselt mõõdetavad väärtused ja näitajad: riigieksamite keskmised hinded, olümpiaadide tulemused, sissesaajate arv kõrgkoolidesse jne. Mõõdetamatud ja raskesti mõõdetavad väärtused, nagu näiteks õpilaste õpihuvi säilitamine või tolerantsuse ja altruismi tähtsustamine, mis sageli nõuavad õpetajatelt sama suurt tööd, jäävad tahaplaanile.
Numbrilised näitajad on aga aluseks konkurentsile, millega käib kaasas õpilaste järjestamine, võistlus esikohale ning mulle tundub, et hilisemas elus ka kiire autosõit. Loomulikult ei saa vaielda, et mõõdukas koguses konkurents on edasiviiv, kuid domineeriva üldprintsiibina hakkab see lõhkuma koostööoskusi ja dialoogi. Lapsed, kes konkurentsis alla jäävad, löövad käega ja on kergesti haavatavad ning hoolimatud. Õpetajad, kes konkurentsis ei püsi, on närvilised.
Hakkasin lehitsema alates veebruarist ilmunud Postimehi ja Õpetajate Lehti. Kohe alguses tulid ette järgmised pealkirjad: «Õpilane virutas koolidirektorile jalaga» (PM 05.02.07), «Politsei sekkub õpilaste ja õpetajate üha ägenevasse sõtta» (PM 03.02.07), «Õigus terroriseerida õpetajaid» (ÕL 02.02.07), «Ja õpetajast saab ohver» (ÕL 02.02.07). Mulle tundub, et ka need pealkirjad on üks aspekt ühiskonnas ja koolisüsteemis domineeriva konkurentsi viljadest. Arvan ka seda, et niisugune suhtumine vajab alternatiivi.
Keegi ei saa minu õpilasega juhtunut olematuks muuta. Küll aga saame kõik lisada konkurentsi tähtsustavale ühiskonnale koostööd ja ligimese hoidmist soodustavaid väärtusi.
Toomas Jürgenstein
:upset
Koolis õpetajana töötav Toomas Jürgenstein kirjutab, et ligimesi tuleb hoida!
Seega hoidmise all hoolida, hinnata, tähelepanelik olla nagu kogudusteski tavaks. Noorukil oli elu veel ees, lootused ja unistused ootasid täitumist, usk armastusse ja homsesse rebiti aga liiklushuligaani (Js 5,10. Assur on mu viha vits) poolt ära. Teame et hukkumine on tagajärg. Kõik mis on toimunud on seaduspärane tulemus ehk nagu tänapäeval nimetatakse – tulemustasu! Kas ei jäänud õpilasele, kes oli heade eeldustega midagi väga olulist õpetamata. Kui kodu ja perekond seda täiel määral ei osanud, siis kool ja eriti seal Sina peaks oskama. Sõna on ju Sinule ligidal, ustav ja aeg on soodus olnud. Edasi on vaja olla Sõna tegija nii enesele ja teistele. See on õigena õieti eluteele juhatatuna ja tõelis(t)e Õpetaja(te) poolt!
Sest surnute seltsi peab minema inimene, kes on eksitatud või eksinud tarkuse teelt Õp. 21,16 Seesugune hoidmine, millest meile kirjutad Toomas – on viinud, viib ja jätab noored inimesed õpetatud abitusse. Kaastunde, altruismi ja tolerantsuse rõhutamine ja enim tähtsustamine pärsib võimekamaid ja annab samas teistsugustele õigustusi võimalikult vähese õpivaevaga hakkama saada. Sütitatud õpihuviga lapsed tahavad alati ise õppida, vajavad oskuslikku suunamist ja suudavad õpetajast kõrgemale tõusta. Tahavad nad ju tunda endid esimeste seas (mingit konkurentsi vajamattagi) ja pealegi isiksustena. Külvaja külvab sõna. Sinu õpilased on aga põllumaa. Külvi kvaliteeditaseme toob aga hästi nähtavale saagi ikaldumine. Palju aega ja tööd on läinud tuulde ning algselt tundub isegi ebaõiglane. Siin pole Sul abi muude ebaoluliste tegurite esiletoomisest, enda varju jätmisest kui ikkagi jäädakse täiesti vale seemne (iva) kasutamise ja levitamine juurde.
Samasse ritta tuleks seada ka olukord HIV ga Eesti Vabariigis, kus leitakse, et probleemi lahendavad koolidesse paigutatud kondoomiautomaadid ja Jumala tahtmine ja Jumala tundma oppimine valistatakse taielikult. Kui ilma Jumala teadmata ei lange meie peast juuksekarvgi, siis on talle ju teada eesti rahva sydamehoiakki. Rahvas, kellel pole Taeva Jumalat, hukkub, see rahvas havineb sootuks. Eks ole ju juudid pandud olema Jumala preesterkonnaks, et tuua rahvaid Jumala juurde. Ja kuna juut ei ole see, kes on ymber loigatud ihult, vaid see kelle hing on ymber loigatud, siis peaks ju kirik olema see, kes on pandud Jumala preesterkonna ametisse. Paraku see nii ei ole, on killustatus ja oma kildkonna asjaajamine, samuti kui juudid, kes arvasid end ara valitud olema ainult juudiks olemise parast.
kübar ja mõõk on pildilt kahjuks puudu.