Lambertuse kammerkoori repertuaar on 99,9% vaimulik
04.10.2023 | Liina Raudvassar | Rubriik: Kirikuelu„Täidame kohta, mis meile on antud kirikus,“ iseloomustab Eesti kogudusekooride lipulaevaks pärjatud Lambertuse kammerkoori dirigent Sigrid Põld.
30 aastaga on Lambertuse koorist kasvanud üle Eesti tuntud kammerkoor, keda oodatakse lisaks kodukogudusele Hageris esinema üle Eesti ja kaugemalegi. Keskel koori dirigendid Sigrid Põld ja Merle Liblik. Erakogu
Et 1993. aastal Hageri koguduse noortekoorina loodud muusikakollektiivist, kus laulsid 15–25aastased oma koguduse kirikunoored, kasvab 30 aastaga koor, mida on põhjust nimetada maakonna parimaks, seda ei saanud keegi ette teada. Aga tänaseks on fakt, et alates 2002 Lambertuse kammerkoori nime kandev kooslus on tuntud mitte üksnes Hageris, vaid üle EELK ja Eesti ning kaugemalgi. 30 aastat on koori viinud ka rohketele välistuuridele ning viimane suurem ülesastumine toimus koos kooriga Credo Tallinna piiskoplikus toomkirikus, kus toimus oikumeeniline palvus Konstantinoopoli patriarhi Bartolomeuse osavõtul.
Sünnipäev on 15. oktoobril
Kui Sigrid Põld sai teada, et kirik soovib teda tunnustada ning talle on omistatud EELK teeneteristi tunnustusmärk, oli ta muidugi rõõmus, aga muutus omajagu murelikuks ka. „Sain kutse 15. oktoobri tänuteenistusele, aga just see on Lambertuse sünnipäev ning me kooris juba ammuilma otsustasime täpselt õigel päeval ka oma 30. aastapäeva tähistada. Et mida siis teha, tekkis küsimus. Pakkusime kooriliikmetele 14. oktoobrit, aga see päev oli enamikul juba plaanidega hõivatud. Seega tuli leppida, et kahte head korraga ei saa ja ma teavitasin sellest ka kirikuvalitsust,“ räägib Sigrid, lisades, et kui ta hiljem uuris, kes kuuluvad tänavu EELK autasustatavate hulka ning leidis sealt ka soome gospelmuusiku Pekka Simojoki nime, kes saab EELK koostöömedali, kasvas kimbatus uue hooga: „Meie sünnipäevakontserdi kavas on ju Pekka Simojoki looming ning loomulikult oleks meil olnud rõõm muusikut kontserdiks külla kutsuda. Ehk ta oleks saanud ka päevake varem Eestisse tulla enne toomkiriku tänuteenistust, aga jah, kooril oli väga raske muuta varem planeeritud aastapäeva ajastust.“ Nii siis jäigi, et täpselt samal päeval, 15. oktoobril sama algusajaga toimub Tallinna piiskoplikus toomkirikus EELK tänuteenistus ja Hageri Lambertuse kirikus koguduse noortekoorist kammerkooriks arenenud Lambertuse koori 30. aastapäeva tähistav kontsert.
Lambertuse kammerkoori repertuaari moodustab eelkõige vaimuliku sisuga muusika. Erakogu
30 aastaga koos kasvanud
„Kõige olulisemad on ikka inimesed,“ vastab Sigrid Põld küsimusele, mis hea koori juures kõige olulisem komponent on. Aga ta ei tõuka tagasi ka mõtet, et iga koori elujõu ja jätkusuutlikkuse tagajad on juhid. „Keegi peab innustama, koos hoidma, tõmbama ja tõukama,“ loetleb ta dirigendi ülesandeid ning lisab, et kõige olulisem on visioon ning sisemine äratundmine, mis on õige ja mida ei tasu teha. „Koorijuhist ikka sõltub, millise kooriga on tegemist. Koorijuht võib olla tehniliselt tubli ja inimesena ka tore, aga kui tal puudub talent inimestega suhtlemiseks, siis ei pruugi asjast head saada. Olen tajunud, et Lambertus on minu ümber ja minuga kasvanud ning on väga hästi omaks võtnud ka hiljem koori teiseks dirigendiks tulnud Merle Libliku.“
„Ma ei saa öelda, et kogu töö on kerge olnud. Ausaks jäädes pean nentima, et on ikka päris raskeid perioode olnud. Ka selliseid hetki, kus olen tõemeeli plaaninud pulgad põõsasse visata,“ tunnistab Sigrid emotsionaalselt, aga lisab juurde, et igale mõõnale on järgnenud tõus ning hetkel pole küll arvata, et Lambertus koorina lõpetama hakkaks.
Eelkõige vaimulik muusika
Algselt koguduseliikmetest kirikukoorist on tänaseks saanud koor, kus kõik kooriliikmed kirikusse ei kuulu. „Aga kõik peavad arvestame, et meie repertuaarist 99,9% on vaimuliku sisuga. Me väga selgelt täidame kohta, mida meie kirik meile on andnud.“ Kunagi vaid Hageri koguduse liikmetest kooris käib täna laulmas lauljaid Tallinnast, Keilast, Sauelt, Sakust, Jõelähtmelt ja mujaltki. Peab olema tõsine soov koos musitseerida, et leida endas soov pühapäeviti pooleks päevaks Hagerisse kooriproovi tulla. Sigrid kinnitab, et motivatsiooniga on Lambertuse koori liikmetel kõik korras. Ka paar aastat Eesti muusikaelu raputanud COVID ei teinud tema sõnul koorile karuteenet. „Ma kartsin küll, et kas pärast pandeemiapiiranguid tullakse taas kokku, aga see hirm oli päris asjata. Kui piirangud juba hakkasid leevenduma, uuriti meilt, dirigentidelt, millal võiksime kokku saada. Kui reeglid lubasid, hakkasime hajutatult kirikus proove tegema ja esimesed kontserdid korraldasime vabas õhus. Meil on pärast koroonat lauljaid juurdegi tulnud. Meie soov koos laulda on lihtsalt nii võimas.“
Kooriproovide ajal avatud lastehoid
Kui koori jõuavad 20ndates aastates lauljad, siis on üsna loomulik, et paljud neist loovad pere ja saavad lapsed. „Kohe tõusis päevakorda küsimus, mida teha, kui osa läheb ülikooli õppima ja teised abielluvad ning saava lapsed,“ räägib Sigrid nooreealiste koorikollektiivi argipoolest.
Kuidas on pisikeste laste kõrvalt kooriproovides osaleda, seda teab omast käest kolme lapse emana nii Sigrid Põld ise kui ka väga mitmed tema juhitud koori liikmed. „Meil on olnud palju perioode, kus naised istuvad kooriproovis ja jalgade ees maas on auto turvatoolid beebidega. See, et kooriproovid toimuvad koos imikutega, on viimased 20 aastat püsivalt reegel,“ muheleb ta. Lapsed on muidugi toredad, aga nendega koos pole just hõlp keerulisi partituure selgeks harjutada. Sellepärast oli aegu, mil korraldati proovidega paralleelselt ka lastehoidu.
Kvaliteet ennekõike
„Pikalt oli kriteerium, et laulame eesti heliloojate vaimulikku muusikat ja ma püüdsin kaevata välja selliseid, mida väga palju kirikukoorid ei laulnud. Tuulasin arhiivides ja kui tegin muusikaakadeemias lõputööd usuteaduse instituudi 27aastasest õppekoorist, siis avastasin koori noote uurides väga toredaid leide. Võtsin palju repertuaari üle,“ räägib Sigrid.
Kui Lambertust tunti eelkõige a cappellas eesti muusika rahvusromantilisest kullafondist pärit palade esitajana, siis pole koori repertuaar siiski nendesse piiridesse jäänud. Pikem samm astuti 2014. aastal. „Tunnistan, et see oli julgustükk. Võtsime riski esitades Pekka Simojoki „Ülistust“. Kartsin siiralt, kas ja kuidas meid vastu võetakse. Ka seda, kas ja kuidas koor ise kaasa tuleb ideega laulda gospelit, mis absoluutselt pole olnud meie stiil. Meil puudus ka igasugune kogemus bändiga koostööks. Aga kõik tuli välja. See innustas repertuaari valima senisest avatumalt,“ räägib Sigrid Põld, toonitades juurde, et kvaliteet on märksõna, milles järeleandmisi ei tehta.
„Olen ise maksimalist, soovides kõike, mida ette võtan, võimalikult hästi teostada. Olen sellist suhtumist süstinud ka meie lauljatesse. Nad ongi nutikad, musikaalsed ja hea kõrvaga ning oskavad tabada, mis vahe on heal ja halval kvaliteedil.“
Liina Raudvassar