Kutsutud ja seatud
01.02.2006 | ek | Rubriik: MääratlemataMõtlen tänuga möödunud nädalal toimunud vaimulike konverentsile. Vaimulike töö iseloomu tõttu ei ole suuremad omavahelised kokkusaamised võimalikud kuigi sageli, sellepärast on aasta harvad kohtumised erakordsed.
Olla kutsutud ja seatud teenimisülesandesse kirikus on suur eesõigus. Iialgi ei ole küllalt mõtlemisest sellele ülesandele.
Sellepärast avaldan südamest tänu kõigile konverentsi ettevalmistajatele ja ettekandajatele. Käsitletud teema ja tulisus, millega oma seisukohti esitati, oli nauditav. Vahel saavad tähtsaks aga õige lihtsad mõtted, mida kutsutud ja seatud ei tohiks unustada. Mõtlen ise nendele sageli.
Jeesus esitas Peetrusele enne tööle saatmist kolm korda vaid ühe küsimuse: «Peetrus, kas sa armastad mind?» Usun jätkuvalt, et igal kutsutul ja seatul on see elus kõige tähtsamaks küsimuseks. Kui miski muu huvitab meid rohkem kui Jeesus, kui miski muu saab tähtsamaks kui Jeesus, kui miski muu on kallim kui Jeesus, on vaimuliku töö takerdunud viljatusse vaevanägemisse. Psalmist ütles: «Ilmaaegu te tõusete vara üles, istute hilja ülal ning sööte leiba raske vaevaga. Nii see on: Issand annab oma armsatele unes!»
John Wesley on öelnud, et andke mulle sada meest, kes ei karda midagi muud kui vaid Jumalat, ja ma pööran kogu maailma ristiusku. Ilmselt tundis ta seda, et kutsutud ja seatud on sageli seotud paljude muude asjadega, kuid mitte Jumalaga. Jumala kartus on tarkuse algus.
Praost Kuurme rõhutas, et õpetaja kodul on klaasist seinad. See on haruldane võimalus tunnistada kogu oma elu ja perega usku Jumalasse. Kui meie elu ei austa Jumalat, siis meie kõne tundub kui kõlisev kelluke. Kutsutul ja seatul ei maksa kunagi arvata, et ta on tavaline inimene. Kui ta on tavaline inimene, siis ta ei ole kutsutud ja seatud.
Piiskop Soone kõneles kord muu jutu seas naljatades poliitikutest, kelle puhul nende sõnumist 60% oleneb sellest, kuidas nad välja näevad. 30% oleneb sellest, kuidas nad räägivad ja 5% oleneb sellest, mida nad räägivad. See 5% on väga tähtis ja oluline, kuid õnneks või kahjuks on sõnumi edasiandmiseks vaja veel palju muud.
Frederik Wislöff ütleb, et Jumal teeb oma tööd Sõna kaudu ja Jumala Sõna kuulutus juhatab meid õndsusesse. Inimene ei saa Sõnale midagi juurde anda. Kuulutaja on ainult paljas kriips – kas kuulutuse peal või kuulutuse all, kas maha tõmbamiseks või alla joonimiseks.
Soovin õnnistatud konverentsi jätku igasse kogudusse.
Joel Luhamets,
assessor
Aga kui klaasist koduseinad näitavad kõigile luksuslikku elustiili kalli kodutehnika, nahkdiivanite ja muu paljudele kättesaamatuga, võib tõstatuda küsimus selle kõige päritolust ja finantseerimise allikatest. Ja siis on ka kohatu rääkida tagasihoidliku elu väärtustest ja paluda õnnistust tööle, mille eest makstakse sandisente.
Tagasihoidlik elu ei pea ilmtingimata olema vaene elu. Tagasihoidlikul on olemas ka teine tähendus.
Kes me vaatame teise inimese rahakotti – miks me tahame seal näha tingimata ainult sandisente ning rajada sellele vastandusi?
Õnnistust saab paluda ka tööle, mille eest üldse midagi ei maksta
(näiteks heategevus – vaeste ja kodutute abistamine jmt).
Vastandusi ja võrdlusi peab tegema niikaua, kui makstakse ebaöiglaselt madalat töötasu. Palga arvelt kokkuhoid on vargus töötegija taskust. Töö, mille eest üldse ei maksta, on armastustöö ja tehakse põhitöö kõrvalt. Ja ka Piiblis manitsetakse ihnsaid palgamaksjaid. Laiutav (ka varjatud) paistab silma vaese elu taustal. Ka kirikus ja tema töötegijate hulgas on kihistumine ja nn. “kaks eestit”. Tõesti, vastanduda ei ole vaja, tuleb taotleda väärikat palka ja elujärge KÕIGILE. Siis kaob vastandumine, kadedus ja kahjurõõm.
Ka kirikus on nagu ümbritsevas elus – kes võimu ja raha “pirukale” lähemal, saab suurema ja rasvasema tüki, samas üles kutsudes missioonitundele, matriaalselt vaesele elule (nn. tagasihoidlikkule), rõõmsalt ja tänulikult leppima ühiskonnas valitseva ebaõiglusega. Toon lapsevanemana ühe näite. Ühe klassi õpilastel oli kavas kevadine reis Soome. Pooltel õpilastest oli see materiaalselt võimalik, ülejäänutel mitte. Kas nüüd oma lapsele öelda, et rõõmusta reisile minejate pärast ja lepi rõõmsa tänulikkusega, et ise minna ei saa? Aga rõõmus loobuja lõpuks väsib rõõmustamisest ja aplodeerimisest, sest endal kõht tühi. Kristlik julgus peab häälekalt näitama ebaõiglusele ja silmakirjalikkusele. Pekise silmakirjatseja käest tuleb küsida – kuidas elab sinu vaene vend, kaasinimene?
Kindlasti mõeldakse ka kirikus varanduslikule ebavõrdsusele ja palvetatakse vaesuses olijate eest ning palutakse valitsejatele tarka meelt ka selles olukorras leevenduse leidmiseks.
Ei ole kuulnud, et kirikuinimesed (vaimulikud) kutsuksid suisa üles vaesele elule, tagasihoidlikkuse all mõistetakse tavaliselt muude, kõrgemate väärtuste
hindamist.
Aga miks imestada, et ka kirikus on erinev varanduslik tase – ka tavaelus makstakse rohkem juhtivatel kohtadel olijatele. Nüüd on siiski kõneldud palju ka vaimulike palkadest ja äraelamisvõimaluste parandamise teedest.( Rootsis on ju kõne all olnud isegi vaimuliku amet muu töö kõrvalt.)
Oleme siiski viimasel ajal eriti väga palju kuulnud ja ka näinud kirikute abi puudustkannatajatele.
Kes siis oleks selle vastu, et võimalikult ühtselt hea oleks. Ainult – ilma kadeduseta.
Tänan viimase kirja mõtete eest, sain tuge! Õnnistatud pühapäeva!