Kust tuleb ingerlane ja kes hoiab tema hinge?
02.08.2023 | Triinu Soikmets | Rubriik: Kirikuelu8.–9. juulini toimus Eesti ingerisoomlaste XXXII laulu- ja tantsupidu, päev enne pidu leidis aset seminar „Soome ja Eesti vaimulikud 1921–1991 ingerisoomlasi teenimas ja hingehoidu pakkumas“.
Tomi Kallanne on olnud juba aastaid EELK Soome Püha Peetruse koguduse liige ning möödunud sügisest alates ka koguduse õpetaja. Tema ajaloolasest abikaasal Reetta Kallannel on aga käsil väitekirjauuringud.
„Tallinnas on suurepärane võimalus teha uurimistööd, mis on seotud Klooga koonduslaagriga ning erinevate ajalootõlgendustega,“ viitab Reetta muuhulgas sõja ajal Eestisse sattunud ingerisoomlaste saatusele. Alljärgnevalt jagavad nad oma mõtteid selle osas, milline roll on vaimulikel ingerlaste hingehoiul ning kuidas see omakorda on seotud nende kultuuripärandi alalhoidmisega.
Soome Püha Peetruse kogudust kutsuti varem Tallinna Ingerisoome koguduseks. Täna tegutseb koguduse ruumides Pärnu maanteel ka Ingerisoomlaste Tallinna Selts. „Olen öelnud, et meie kogudus oli algselt Ingerisoomlaste Tallinna Seltsi vaimulik korporatsioon. Meie vanimad ja aktiivseimad liikmed on just ingerisoomlased, kellest paljud on ka seltsi liikmed. Koostöö on ikka veel tihe ning on tore, et koguduse õpetajal on koht ka seltsi juhatuses,“ selgitab Tomi.
Töö koguduse õpetajana ulatub muidugi kogudusest kaugemalegi – tänavu südasuvel pidas Tomi ingerisoomlaste tantsu- ja laulupeo raames palvehetked ning jumalateenistuse. Mis oli tema sõnum? „Kogudus on traditsioone ja mälestusi alal hoidev ühendus. Tänapäeva inimese usk on soome keeles öelduna „isade ja emade usk“. Luterlik usk ja eluviis on meile antud pärandusena, meie eesmärk on seda esivanemate eeskujul alal hoida ja edasi viia. Usk ühendab eri rahvusi ja põlvkondi, kuigi mõned kombed aja jooksul muutuvad. Ei ole vale olla huvitatud luterlikest kommetest ja traditsioonidest, isegi kui muidu ei oldagi usklik.“
Peoga oli seotud ka seminar „Soome ja Eesti vaimulikud 1921–1991 ingerisoomlasi teenimas ja hingehoidu pakkumas“. Tomi toob seminari põhjal välja, et vaimulike tegevuses on näha, kuidas koostöö Soome, Eesti ja Ingeri vahel on alati olnud mitmesuunaline: ingerlased ei ole olnud pelgalt hingehoiu ja teenimise objektiks, vaid aktiivsed tegutsejad. „Teisalt tuletavad soomlastest pastorite tegemised ja kirjutised II maailmasõja ajast meile meelde, et ingerlaste lugu erineb riikide ja armeede või üksikisikute ja perede vaatenurgast nähtuna. Seetõttu on kõiki jutustusi ja ajalootõlgendusi kasulik tähelepanelikult kuulata.“
Reettalegi jäi seminarilt meelde, kui tähtis on tuua esile sama piirkonnaga seotud ajalugu kõigist eri vaatenurkadest. „Uurimiskoostöö ja kollektiivse mälu abil saame mõista minevikku võimalikult hästi. Olen ise ajaloouurija, aga selle teemaga seotuna oli paljudel osavõtjatel lausa omi mälestusi, mis on seotud ingerlaste hulgas töötanud pastoritega. Ajaloolastel ja oma mineviku mäletajatel tuleb igal võimalusel kohtuda ja vestelda.“
Eestis elavaid ingerisoomlasi, nende järeltulijaid ja seltse koondab Eestisoomlaste Kultuuriomavalitsus, kus peagi valitakse uus kultuurinõukogu. Miks see kõik oluline on? „Igaüks meist peab teadma, kus on tema juured. Vaid siis, kui inimene tunneb hästi oma kultuuripärandit, saab ta teha koostööd ka teistsuguse taustaga inimestega, ilma et oma identiteeti peaks kogu aeg kaitsma,“ leiab Tomi lisades, et ingerlastel on õnnestunud alal hoida ainulaadset kodukandi enesetaju, olles samaaegselt Eesti ühiskonna kindel osa. „Nõukogude Liit võttis paljudelt peredelt ja suguvõsadelt ära võimaluse tegeleda avalikult oma pärimusega ja ennast määratleda, seetõttu ongi tähtis nüüd ühiselt koos käia ja teavet vahendada,“ kommenteerib Reetta kultuuriomavalitsuse funktsiooni ajaloolase perspektiivist. „Inimese identiteedi ülesehitamise tähtsamad küsimused on, kust ma tulen ja kes ma olen“.
Triinu Soikmets
eestisoomlane