Kunagine leerilaps Viljandist meenutab Harri Haamerit

Lugenud lehest kirikuõpetaja Harri Haameri elust ja tööst, tahaksin ka mina teda meenutada.

Õppisin möödunud sajandi neljakümnendail aastail Viljandis keskkoolis. Viljandi Jaani koguduse õpetaja ja meie kooli usuõpetuse õpetaja Paul Tõldsepp oli lahkunud juba enne enamlaste tulekut. Aga diakon Kallaste oli organiseerinud (vist Tarvastust) Harri Haameri leeriõpetust läbi viima. Oli 1945. aasta kevad. Meie keskkooli lõpuklassist läks leeri seitse tüdrukut, lisaks sellele tuli linnast veel seitse tütarlast, viieteistkümnendaks oli üks poiss, kellel vasaku käe asemel oli protees. Ei kooli direktor ega õpetajad saanud teada, et astusime selle keelatud sammu.

Õpetaja Harri Haamer oli väga sõbralik ja heatahtlik. Mäletan ta ilusat lauluhäält. Ise ütles, et algul polevat ta osanud üldse laulda. Jumalasõna kõrval rääkis ta oma elukogemustest ja eksimustest, mis tol ajal olid kirikuõpetajale eriti lubamatud. Kord oli ta mingil perekondlikul sündmusel imetlenud ühe meremehe vigurlikke nõkse neiu tantsima palumisel ja pärast neid ka ise korra kasutanud. Näitas veel meilegi ette selle viguri, järgmisel korral aga palus meilt andeks, et oli meile neid samme demonstreerinud. Ja peolised olnud väga shokeeritud, et ta üldse oli tantsima läinud. Järgmisel korral, kui ka olnuks võimalus tantsida, lahkunud ta kohe tantsu algul. Ja leidnud hulga mutte läbi võtmeaugu passimas, et kas ta jälle tantsima läheb.

Edasi loe Meie Maast.