Kultuuri juured

Tänapäeva Eesti ühiskonnas puutume üha tihedamalt kokku küsimustega, mis puudutavad ühelt poolt meie identiteeti ja teisalt sunnivad küsima, kuidas suhtuda inimestesse ja nähtustesse, millega me avatud piiridega ühiskonnas paratamatult kokku puutume.

Kui elu koosneks vaid inimese esmavajaduste rahuldamisest, ei saaks me rääkida kultuurist laiemas tähenduses. Me armastame rääkida maailmakultuurist. Me tajume end kuuluvana suuremasse tervikusse, olenemata sellest, et teised inimesed võivad olla meist väga erinevad mis tahes tunnuste poolest. Suure ühtsuse alus on see, et me oleme kõik inimesed. Me peame tegema tööd selle nimel, et saaksime inimestena üksteise kõrval elada, jättes ka teistele ruumi iseolemiseks. Me ei saa esitada teisele nõudmisi, et ta peaks olema nagu mina, muidu ei ole tal minu kõrval eluõigust. Igal kultuuril on õigus oma identiteedile.

Etnilis-religioossed konfliktid – kas meie tulevik?
Sõna “kultuur“ on seotud algselt maaharimisega. Inimene muutus kultuurseks, kui tal tekkis side maaga, mis hakkas teda toitma. Maaharimine ja maaharija on paikse kultuuri tekke alus. Taim saab kasvada siis, kui tal on juured mullas. Maa toidab meid ja selleks, et maa meid toidaks, peame harima põldu. Piibli alglugudes on öeldud, et palehigis pead sa endale leiba teenima. Inimese olemise saladuse juurde kuulub olulise osana side maaga.

Kultuur on elu korraldus, suhete süsteem looduse ja teiste inimeste, iseenda ja Jumalaga. Vanal ajal nähti kokkupuutes teiste kultuuridega ohtu oma elukorraldusele. Maailmas on palju konflikte, mis tekivad erinevate kultuuride kokkupuutekohtades väiksemas või suuremas mahus. Selle nähtuse teine äärmus on Euroopas praktiseeritav ülitundlik tolerantsus teiste kultuuride suhtes, mis viib oma identiteedi häbenemise ja salgamiseni.

Edasi loe Meie Maast.