Kuidas käituda pühakojas
18.06.2008 | Merje Talvik | Rubriik: TeoloogilistVanad kirikud sisaldavad rikkalikult väärtuslikke kultuuri-, ajaloo-, kunsti- ja vaimupärandeid, millest osasaamise soov suve hakul turiste ligi meelitab. Ja ega kirikuuksed suletud ole. Üle kahesaja Eestimaa kiriku on liitunud teeliste kirikute projektiga, mis tähendab, et kiriku uksed on avatud mitmel päeval nädalas kõigile uudistajatele.
Ometi pole kirik tavaline hoone, see pole muuseum ega kontserdisaal, vaid on Jumala teenimise paik. Seepärast on teatud reeglid, mida tuleks teada pühakojas käitumise kohta, enne kui kiriku lävepakk ületada.
• Esmalt tuleb meeles pidada, et kirik on palvekoda, paljude jaoks ka mediteerimise koht. Seega tuleks kirikus liikuda vaikselt ning hääletule režiimile tuleks lülitada ka oma mobiiltelefon, iseäranis siis, kui kirikus peetakse jumalateenistust või talitust.
• Et kirikutel pole üldiselt peale annetuste muud sissetulekuallikat, on kirikusse sisenemisel tavaks pista korjanduskarpi rahatäht. Summa ei pea olema suur, kuid väikesele maakogudusele võib ka väike raha olla suureks abiks.
• Mehed võtavad kirikusse sisenedes alati mütsi peast. Kirikusse ei ole sünnis tulla rannariietes või dressipükstes.
• Lapsed on kirikutes väga teretulnud, kuid siiski peaks võsukestele õpetama, et kirikus ei rüseleta, tülitseta ega joosta arutult kiljudes ringi.
• Üldiselt on tavaks, et palvete, kiituslaulu, piiblilugemiste, usutunnistuse, armulaualiturgia ja õnnistamise ajal seistakse. Kui kahtled, on kindlam käituda teiste kirikuliste järgi.
• Jumalateenistus kestab umbes poolteist tundi. Lahkudes enne lõppu, tuleb seda teha vaikselt. Hilinemisel peaks end vargsi kirikuliste sekka pingile poetama. Üldiselt ei ole sobilik liikuda palve ajal, vajadusel tuleks seda teha laulu ajal.
• Palvetamine, põlvili laskumine, ristimärgi tegemine või kummardamine pole kiriku külastajale kohustuslik.
Järgides neid elementaarseid käitumisreegleid, väljendame oma austust sakraalhoonesse ning näitame üles alandlikkust pühamus asetleidva teenimise suhtes.
Kogunud
Merje Mänd
Pole vaja, et rituaal muutuks mingiks kaoseks. See oleks sama häiriv, kui et keset Hamleti monoloogi tõuseks keegi saalis ja hakaks Hamletiga vaidlema teemal kas olla või mite olla. Sellise vaidluse koht on väljaspool teatrisaali. Sama siis ka jumalateenistuse kohta – pole vaja seda segada. Juba üks inimene võib selle ära rikkuda, kui selliseid tagutajaid aga satub saali 10, siis pole see enam jumalateenistus.
Siinsed korduvad kommentaarid tulenesid sellest, et ma polnud teadlik viivitusest kommentaari postitamise ja ilmumise vahel ja postitasin sama kommentaari arusaamatuses mitu korda.
See on kena, et lastega tullakse kirikusse. Lapsele saab nii kirik juba varasest noorusest omaseks ja lausa teiseks koduks, kuhu täiskasvanuna on loomulik tulla oma elu kas rõõmsatel või ka rasketel hetkedel.
Kahjuks mu hiljutine vahejuhtum näitas, et sageli ei mõista vanemad, et nende laste tegevus kirikus võib häirida tervet jumalateenistust ja igat osalejat. Ma võin mõista vanema armastust oma lapse vastu ja oma lapse imetlemist, kuid vanem ei tohiks kunagi lubada lapse sellist käitumist, mis häirib tervet jumalateenistust ja kogudust. Alati on võimalik rahutu või nutva lapsega minna teise ruumi, kus lapsega tegeleda või siis last rahustada.
Inimene tuleb pühakotta Jumalaga olema. Me ei näe tema sisse – millise oma mure või valuga ta Jumala ees seisab. Me ei tea, mida oma palves palub. Me ei näe, kui suurt tähtsust see olemine Jumalaga inimese jaoks omab. On täiesti lubamatu muuta pühakoda oma lapse isiklikuks mänguruumiks ja jumalateenistus millekski, mis meenutab teispäeva õhtut lapsega kusagil koduköögis.
Umbes selline mulje jäi mul ühe ema käitumisest hiljutisel jumalateenistusel – inimene ei anna endale aru, mis milleks ja mis on kohane. Pool kogudusest oli tema lapse käitumisest häiritud, kuid emal jätkus õigust tulla veel pärast jumalateenistust oma õigust tõestama, kui olin talle öelnud, et inimesed on tulnud kirikuse siiski jumalasõna kuulama…
Kirikus on inimesed, kes vaatavad korra järele jumalateenistuse ajal, on lihtsalt vanemad koguduse liikmed. Õpetaja kantslis ei saa olla korraga jutluse pidaja, armulaua jagaja… ja miilits, kes korda peab. Sellistes olukordades peaks reageerima vanema sellisele mõistmatusele – see on kõigi huvides.
Oleks hea, kui me ei elaks valehäbis ja ei kardaks minna ja paluda sellisel vanemal lihtsalt eemalduda teise ruumi, kelle laps kas oma ülemeelikuses, mängudes, jooksmistes või jonnihoogudes sisuliselt hävitab jumalateenistuse ja purustab selle osaduse Jumalaga, mille pärast kirikusse ja kogudusse tullakse. Mõnele aga võib see olla lausa eluküsimus – me ei tea seda. Ärgem siis olgem oma lapse suure armastamise ja imetlemisega samal ajal hoolimatud oma õdede ja vendade suhtes.