Kui ka pangaautomaadid ja postkontorid kaovad − kogudused jäävad

Tänavu 2. veebruaril pühitseti ametisse Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) 98aastase ajaloo noorim peapiiskop − 41aastane Urmas Viilma. Mees võib kehtiva kirikuseaduse järgi ametis olla peaaegu veerand sajandit. Kuidas on olla kirikujuht maal, mida peetakse maailmas kõige vähem religioosseks − just institutsionaalse usu koha pealt?

 

Väljaspool ajalehte Eesti Kirik olen üks väheseid ajakirjanikke, kel on olnud au intervjueerida kahte järjestikust EELK peapiiskoppi enne teid. Aga kahtlustan, et nii Jaan Kiivit kui Andres Põder ei andnud ametis olles kokku nii palju intervjuusid, kui olete praeguseks andnud teie peapiiskopina. Mida see fakt − kui see on fakt − teieaegse kiriku kohta näitab?

Ei oska kinnitada ega ümber lükata väidet, mis puudutab minu eelkäijate intervjuude arvu, võrreldes minu antutega. Tõsi on, et olen viimase poole aasta jooksul andnud intervjuusid tõepoolest arvukalt ja eri keeltes. Ehk näitab see, et kiriku teema ei jäta inimesi külmaks ning oma sisimas otsivad nii intervjueerijad kui ka lugejad vastuseid küsimustele, mis ulatuvad üle aja piiri. Eks ma püüan ka ise murda müüti kiriku suletusest.

Mida ajakirjanikud kõige rohkem küsivad?

Palju on küsitud minu tee kohta kirikusse. Samuti on ajakirjanikele huvi pakkunud, millised on suurimad kiriku ees seisvad väljakutsed ja esmased sammud, mida kavatsen astuda muutmise teel.

Kui mõelda Jaan Kiiviti juhitud EELK peale ja võrrelda seda omakorda Põderi-aegsega, tuleb tunnistada, et vähemalt kõrvalt vaadates oli tegu eri ajastutega. Kas te võite nimetatud kahte perioodi lühidalt iseloomustada?

Arvan, et küsimus pole niivõrd olnud kirikujuhtides, kuivõrd iseseisvunud Eesti eri arenguetappides ja ühikondlikes muutustes, mida kirikusiseselt on kenasti kümne aasta kaupa markeerinud kaks eelmist peapiiskoppi. Jaan Kiivit [1940-2005] valiti kirikujuhiks 1994. aastal ja ta oli ametis kümme aastat. Sellesse aega jäi riigi ja kiriku ülesehitamine, millega kaasnes suur muudatuste ning uuenduste aeg, mis lõppes nii riigi kui kiriku jaoks oma koha leidmisega rahvusvahelisel tasandil. Olulisel kohal oli välispartnerite abi ja teotus. Kirikutööle tuli uus põlvkond vaimulikke.

Edasi loe Põhjarannikust.