Kui Arno isaga koolimajja jõudis…
29.08.2007 | Toomas Jürgenstein | Rubriik: KolumnSelle nädala laupäeval peavad paljud koolid avaaktusi, ka haridusest kõneldakse meedias ja kodudes mõnevõrra rohkem kui tavaliselt. Leidsin tänasele kolumnile pealkirja Oskar Lutsu «Kevadest», mis on tõenäoliselt kõige populaarsem Eesti koolielu kirjeldav raamat.
See ei olnud usuõpetuse tund, kuhu koolimajja jõudnud Arno esimesena läks. Küll aga kirjeldatakse «Kevades» usuõpetuse tundi, kus köster Tootsil ahjuroobiga Ameerika asunike palvetamist näitlikustada käskis. Olen vahel mõelnud, kuidas oleksin tänapäeva religiooniõpetajana lahendanud sellise olukorra. Oma üllatuseks avastasin, et vähemalt väliselt üsna sama moodi kui Paunvere köster. Küllap oleksin palunud Tootsil kogu klassile uut palvetamisviisi tutvustada ja siis koos õpilastega selle positiivseid ja negatiivseid külgi analüüsinud. Ainult häbiposti asemel oleks Toots aktiivse õpilasena kiitust pälvinud.
Möödunud nädalal kohtusid Budapestis enamiku Euroopa riikide religiooniõpetajad. Räägiti oma muredest, loodi kontakte ja arutleti erinevate probleemide üle. Konverentsi põhiteemaks oli seekord kodanikuõpetuse ja religiooniõpetuse seosed, nende mõju õpilase identiteediotsinguile jne. Eesti poolt pidime kurvalt tõdema, et süsteemse religioonihariduse puudumise tõttu ei saa rääkida nende ainete koostööst. Vastupidi – on oht, et kodanikuõpetuses ette tulevad fragmendid religioonist annavad sellest eluvaldkonnast õpilastele vaid ühekülgse või isegi karikatuurse pildi.
Kogu maailmas nähakse praegu, et religiooni roll ühiskonnas kasvab. On aabitsatõde, et religiooniküsimustes orienteerumine on vajalik igale inimesele, kes tahab maailmas toimuvat mõista. Eesti kontekstis annaks põhjalikud religioossed argumendid uusi lähenemisi nii arutelule vabadussamba kavandi kui homoparaadi või ka pronkssõduri üle. Kahjuks on enam kuulda fragmentaarselt usuliselt pinnaselt toimuvat lahmimist.
Kooliaasta alguse puhul religiooniõpetusele mõeldes peab tõdema, et see on enamasti kõikidest ainetest ühes ebakindlamas seisus. Peetakse loomulikuks, et religiooniõpetus ei saa olla riikliku õppekava osa, kuid see ei saa olla ka kooli õppekava osa. Kultuuriloo õpetaja peab olema valvas, et liiga palju tähelepanu religioonile ei pööra ja nii seadusega vastuollu ei lähe.
Norra professor Svein Sando rääkis Budapesti konverentsil, kuidas ruum, maastik ja arhitektuur loovad inimese spiritualiteeti ja usku ning inimene omakorda loob enda ümber teda kujundavat keskkonda. Sakraalne sfäär on osa sellest ruumist, mis kultiveerib Euroopa kultuuris oluliseks peetavaid väärtusi: tolerantsust, dialoogivalmidust ja õnnelikkust. Kummalisel kombel elavad mitmete uuringute kohaselt Eestis Euroopa kõige õnnetumad inimesed. Usuga tegeldes teeme õnnelikumaks nii oma lähedasi, sõpru kui õpilasi. Ehk viib algav kooliaasta meid sammukese religiooniteemadest rääkimisele lähemale.
Tõepoolest, meil puudub süsteemne religioonialane õppeaine koolis ja seda lünka ei likvideeri ka see, kui teiste õppeainete esindajad pühendavad veidi tähelepanu ka religiooniteemadele. Esiteks, nad killustavad nii oma õpeainet, teiseks aga pole sel viisil kuidagi võimalik anda religioonide arenguloost ja põhiseisukohtadest mingitki tervikpilti.
Paistab, et üheks süüdlaseks, et meil pole religioonilugu meie koolide õppeainete nimekirjas, tuleb pidada religiooni õppekavade koostajaid endid. Ilmselt oma heas tahtes kostasid nad kava, mis ei ole mitte religiooni õppekava – religioonilugu, mis annaks teadmisi – vaid mis kujutas endast praktiliselt puhast usuõpetust, mis oli lihtsalt kirikust üldhariduskooli ümber paigutatud.
Siin tuleks eristada konfessionaalset usuõpetust ja religioonilugu – teadmisi religioonidest, nende tekkest, arenguloost, peamistest seisukohtadest. Et tegemist õppekava koostamisel oli ilmse ülepakkumisega, siis on loomulik, et see tekitas vastasseise. Tulemuseks on, et religioonilugu, mis võiks ja peaks olema juba ammu üldhariduse lahutamatu osa (nagu ajalugu, kultuurilugu, muusikalugi, kunstilugu jms.), on üldse õppekavadest väljas ja pole ka näha, milal selline teadmiste jagamisele (ja mitte usu õpetamisele!) keskenduv õppeaine koolide õppekavadesse üldse lülitatakse.
Kui autor leiab, et \”Eesti kontekstis annaks põhjalikud religioossed argumendid uusi lähenemisi nii arutelule vabadussamba kavandi kui homoparaadi või ka pronkssõduri üle\”, siis peaks siiski täpsustama, et esmaselt annaks religioonidest teadmisi pakkuv religioonilugu noorele võimaluse olla oma edasistes valikutes vaba – vaid teades oma maailmavaatelisi võimalusi saab teha nende osas teadliku valiku, millise maailmavaate kasuks otsustada ja mille alusel oma elu kujundada. Praegused puhtalt materialismist lähtuv õpekava mingit maailmavaatelist valikuvõimalust noorele ei võimalda – üks võimalus ei ole vabadus. Konkreetsete probleemide (pronkssõdur, homoparaad jms) suhtes oma seisukohtade kujundamine on juba teisene ja esmasest tulenev.
Harrile
Möönan loomulikult, et erinevate aegade ainekavasid on ringelnud (ja ringleb praegu) mitmeid ning seetõttu on neis raske orienteeruda. Viimane vaiant on minu teada ilmunud selle aasta õpetajaraamtus \”Religiooniõpetuse õpetamisest\”, kus aadressil
http://www.religiooniopetus.ee/index_files/ainekava.htm asuvaid ainekavu on pisut muudetud. Kohustuslikkust on vähemalt viimasel ajal taotletud gümnaasiumile (ehkki minu arvates võiks seda teha ka kolmandale kooliastmele). Mulle tundub, nii III kooliastme kui gümn. ainekava peaks sobima üsna hästi aineks, mida Sa nimetad religioonilooks.
Mis puutub valikainetesse, siis vastavalt seadusele koostab valikaine ainekava õpetaja. Ainekava näited võivad olla vaid soovituslikud.
Ise olen juba aastaid õpetanud skeemi alusel: kümnendas maailma usundid (põgus ülevaade), üheteistkümnes usulised probleemid (üsna sarnane näidisainekavaga), 12 klass: sissevaade usulistesse ühendusesse (käin erinevates kirikutes, loomulikult üritan rääkima kutsuda erinevate usundite esindajaid). Kogu aine on nagu normaalne õppekava osa olnud.
Tänud heade kommnetaaride eest.
Külaline Aeg: 2007-08-30 09:33:37
——-
Kui teie komentaar oli vastus minu teksti kohta, siis oleks ilmselt teil vaja üle lugeda, mida ma oma kommentaaris ütlesin: mingist \”konfessionaalsest usundiloost\” pole seal küll sõnagi. Ka mitte \”konfessioonitust usundiloost\” pole sõnagi.
Seevastu kirjutasin: \”Siin tuleks eristada konfessionaalset usuõpetust ja religioonilugu…\”
Jutt on usuõpetusest ja religiooniloost. Esimene on seotud ühe või teise konfessiooniga, teine on üldhariduslik distsipliin, mis annab teadmisi kõikidest olulisematest religioonidest.
Vahe peaks olema väga selge ja väga lihtne märgata ja teha.
Harri Kingole
Paljuski nõus. Sellest, et religiooniõpetus on hädavajalik õpilasele maailmavaatelisteks valikuteks, olen palju kirjutanud (ka EKs) ja küllap seetõttu tõin vahelduseks näiteid konkreetsematest asjadest (sammas, paraad). Nii et vastuolu ma siin ei näe.
Küsiksin siiski ainekava kohta. Kohustuslikkust on taotletud gümnaasiumi ainekavale ja ma pole päris nõus Sinu väitega, et gümnaasiumi ainekava on konfessionaalne. Või on?
tahtsin pealkirjastada eelmise kommentaari \”konfessioonitu usundilugu\”
on üsna võimatu asi, nii nagu põhimõtte eitamisel tekib uus, põhimõte eitamise põhimõte. Millegipärast on hakatud ateistide ja agnostikute poolt koostatud usundulugusid pidama konfessioonituteks, mida nad paraku ei ole. Ateist või muul viisil võhik programmerib oma maailmavaate ikka kuidagi oma teksti sisse.
Artiklist kumas läbi mõte, et esimene tund polnud usuõpetuse tund, kuid usuõpetuse tund tuli hiljem.
Ma ei oska pooldada ega laita konfessionaalsust= erakondlikku religioonipoliitilist monopolismi, vaid asetaks rõhu pigem usuõpetuse keskme e Jeesuse Kristuse elu, tegevuse ja tõekspidamiste poole.Religiooniõpetus võiks olla tõesti inimese- ja kodanikuõpetuse aluseks. Aga mingit passiivset lisapagasit üldiste andmete näol või interreligioosse rosolje näol, lisaks sellele mittevaimulikuga eesotsas, ma eriti ei tervita. Kord irvitas Uku Masing nn kohvikubudiste, kes rääkisid oma loetu üle, aga kel puudus pühendunud juht e guru. Kui õpetada usundeid, siis peaks tegema siiski mingi eelistuse: meie õhtumaade kultuur, haridus ja seadusandlus on ikkagi rohkem/vähem Piiblist pärit, tahame seda või mitte. Uususundid(Noor-Eesti vaimu \”sünnitatud\” murueided ja haldjad e R. Wagneri germanofiiliast lähtuv patriotism Eesti moodi), kontrausundid (satanism või New Age) ja Jesus Crist superstaristlikud võsabiitlite valge laeva ootused (kogu see vanakirikliku vastu seatud puberteetliku protestantismi poliitiline nägemus segatud jazzi ja bluesiga) las jääda oma liivakastidesse mängima. Meil on vaja õpetada otsivale ja ellu astuvale noorele seda, mis talle küll alati ei meeldi, aga milleta ta ei saa hakkama. Nimelt, et Kristus kui tee on ka tegelikus elus võimalik. Kui kristlane on halb tarbija, siis võib ta olla hea külvaja ja looja. Just loomisrõõmu ja õlg-õlatunnet peaks noortele õpetama, loodame, et see ei pahanda \”Meie Isi, kes nad ovad\” Eesti- ja ka Euroopa metropolis.Loodame, et ka noori ega nende ärahirmutatud, ateistliku usundiloo süles sündinud. vanemaid (kohati ka vanavanemaid…).
et Harri Kingo loogika logiseb. Kui Usundilugu ei ole ei konfessionaalne ega mittekonfessionaalne religiooniõpetus (uskuma saab otseselt õpetada ainult teatud faktide kaudu – termin usuõpetus on tegelikult nonsess) mida ta siis õpetab? Usundi ajalugu, mis ei tohi inimest kallutada uskuma ei üht seisukohta ega ka selle vastandit? Kuida see on üldse võimalik?
Ma arvan, kõik on korras, kui sa annad noortele TEADMISI religioonide kohta, seda nii kohalike kui ka kaugemate osas, sest maailm on üha pisem ja sattuda teise religiooni piirkonda ilma midagi sellest teadmata on küllalt piinlik, kui mitte probleeme tekitav. Lisaks, religioone tundmata pole võimalik mõista ega orienteeruda kaugemate rahvaste kultuuris ega elu-olus.
Ma pole viimasel ajal erilist huvi tundnud, millised konkreetsed religiooni õppekavad praegu ringlevad, sest ma olen pedagoogikast küllalt kauge. Tean vaid netist P.Valgu kava, ja see oli vaieldamatult mitte religioonilugu, vaid usuõpetus – programm, mis ehk kuulub mõne kiriku pühapäevakooli juurde, kuid mitte riiklikusse üldhariduslikku kooli.
Minu põhimõte on see, mile juba välja ütlesin: esiteks – meil on riik ja kirik lahutatud, teiseks – kool ei tohiks püüda asendada pühakoda, vaid peaks olema teadmiste saamise koht. Religioonilugu üldhariduskoolis peakski andma just teadmisi religioonide kohta, jätes usuliste veendumuste kujunemise konfessionaalse kirikute poolt antava usuõpetuse hooleks.
Jah, ja muidugi sulle tänu asjaliku teema eest. Poleks teemat – poleks, mida kommenteerida.
Kordan end siis neile, kes ei senimaani saa aru, mida olen juba öelnud.
RELIGIOONILUGU (või usundilugu) peaks andma lastele TEADMISI religioonide kohta, nagu ajalugu annab teadmisi ajaloost, kultuurilugu kultuurist, kunstilugu kunstist, muusikalugu muusikast jne. See on üldharidusliku kooli distsipliin, mis ei ole seotud ühegi kiriku ega religiooniga, sest teadmised pole iseenesest religioossed ega mittereligioossed – nad ongi lihtsalt teadmised.
Kordan – religioonilugu on teadmiste andmine religioonide kohta. Ja siin pole mida vaielda – teadmiste andmine on otsene riikliku haridussüsteemi kohustus. Sest vaid teadmiste alusel on noor ellu astuv inimene vaba valima oma elus endale oma edasise tee ja selle aluse – maailmavaate, olgu siis ilmaliku või religioosse. Olles valinud religioosse, on ta edasi võimeline valima ka religioonide ja nende õpetuslike suundade, konfessioonide vahel, et nende raames saada juba konfessionaalset usuõpetust.
USUÕPETUS on oma religioosse valiku teinud inimese konkreetne juhendamine tema isiklikul usulisel teel teatava konfessiooni raames. Sellise usuõpetuse koht on kirikukoolis või mis poleks ka usuõppe konkreetne vorm. See aga ei saa toimuda üldhariduskooli õpekavade raames, sest esiteks – meil on riik ja kirik lahutatud. Teiseks – üldhariduskool ei saa ega tohigi hakata asendama pühakoda.
Külaline 2007-09-02 01:45:31 :
Ilmselt pole te endas selgeks mõtelnud, mis on usuõpetus, mis aga religioonilugu (usundilugu). Te ei saa aru, kuidas on võimalik õpetada religioonilugu, mis ei oleks \”kaldu\”?
Ma vastan: täpselt samamoodi, nagu on võimalik õpetada riikide ja ühiskondade ajalugu, ilma ühegi poole neist \”kaldu\” olemata.
Ma ei tea, võibolla teie ajalooõpetaja koolis oli väga kaldu … orjandusliku korra poole ja püüdis teist kasvatada tulevasi orjapidajaid (või orje), mina pole sellistest \”kaldu\” ajalooõpetajatest midagi kuulnud.
Isegi nõukogude ajal ülikoolis õppides olid olemas sellised distsipliinid nagu poliitiliste õpetuste ajalugu, õigusteooria ajalugu, filosoofia ajalugu jms. ja ma olen täiesti veendunud, et mistahes ainevalda kõrgkoolis õppija saab ka ülevaate selle ainevalla ajaloost ja suundadest. Ja ma imestan väga, et keegi peab selliste teadmiste andmist mingiks \”kallutamiseks\”, või ei suuda ette kujutada, et midagi sellist on võimalik õpetada ka \”kallutamata\”…!?
Ega te vist ei ole ülikoolis käinud, sest näib, teil pole aimugi, mida ja kuidas seal õpetatakse. Kuid ma loodan, koolis te ikka olete käinud? Noh, siis ei peaks olema raske mõista, kuidas on religiooniloo raames võimalik ilma mingi \”kallutamiseta\” anda õpilastele teadmisi. Seda tehakse täpselt samamoodi, nagu ajalootunnis antakse teadmisi ajaloo kohta.
Toomas:
Niipalju kui olen tutvunud Pille Valgu koostatud õpekavaga, on see siiski puhas usuõpetus, ja mitte see, mida võiks ja peaks endast kujutama religioonilugu kui teadmisi jagav üldhariduslik õppeaine.
Veidi ka terminoloogiast.
Käsitledes religiooniloo õpetamist koolis põrkaame esmaselt kokku probleemiga, kuidas seda distsipliini nimetada. Küsimus ei ole puht filoloogiline ja kinni vaid kõlaeelistustes. Nii küsides küsime tegelikult: mida me üldse tahame (kui tahame) oma lastele kooliprogrammi raames õpetada?
Nimetused, mis lähtuvad sõnast usk pole ilmselt sobivad. Usk on keskne mõiste vaid kristluses, kristlus ise on aga vaid üks maailmareligioonidest. Teistes religioonides on usu mõiste suht perifeerne. Budismi jaoks on alusmõisteks kannatus, judaismi jaoks käsk, hellenismi jaoks ilu, taoismi jaoks tao, konfutsianismile eetika jms.
Teine keelevõimalus oleks kõlalt lähedane usund. Kuid usund seondub millegi piiratuga – sageli rahvusliku, ajas ja ruumis lokaalse vaadete süsteemiga. Saab rääkida eesti maa-usundist, kuid mitte maa-religioonist või maa-usust.
Sobivaim ja traditsioonilisim on lähtuda terminist religioon ja õppeainet nimetada religioonilugu. Silmas oleks nii peetud eeskätt neid vaimseid õpetuslikke mõttesüsteeme, mida teame maailmareligioonidena. Liides \’-lugu\’ on sobivaim – selle tähendus on sama kui õppeainete nimetustes aja-lugu, muusika-lugu, kunsti-lugu, teaduse-lugu, kultuuri-lugu jt.
Niisiis – religioonilugu. Religioonide tekke, arengu ja peamiste tõekspidamiste lugu. Olemegi jõudnud lähedale vastamisele, mida me õieti tahame (kui tahame) oma lastele koolis õpetada – vajalik on anda neile TEADMISI sellisest olulisest inimolemise valdkonast nagu religioonid.
See, millest iga inimene peaks ülevaadet omama ongi inimkonna vaimsete ideaalide otsingute ja leidmiste lugu. Nõuda eneseks saamise loo tundmist pole palju nõuda. Et inimene on sotsiaalne olend, siis pole ükski religioon saanud mööda minna sotsiaalsetest suhetest – moraalsetest alustõdedest, mis põhistavad eetilise suhtlusreegleid. Seeläbi on just religioonid olnud moraali ja eetika uurijad, avajad ning edendajad inimkonna eri ajastutel. Ei teadus ega filosoofia tegele inimese ideaali ja selle saavutamise teede määratlemise, õpetamise ega reaalelu väärtuste selgitamisega. Tõsiteadus ei püstita enese ette küsimust ideaalist, filosoofia jääb oma metafüüsiliste skeemidega kaugeks praktilisest moraalist ja eetikast.
Mitte tunda religioonide lugu, arenguid ja põhiseisukohti tähendab mitte teada omaenese kui inimkonna ideaalide otsingute lugu. See jätab kaasaegse inimese ilma võimalusest mõista sügavuti tänastki kultuuri selle paljudes ilmingutes. Kultuur oma paljudes ilmingutes polegi muu kui inimkonna igavese vaimse ideaali otsimise ja leidmise väljendus.
Religioon on läbi ajastute olnud valdkond, mis on formuleerinud inimkonnale ideaale. Ei teadus, ei filosoofia käsitle inimideaale ja nende saavutamise teid. Teadus uurib ja seostab fakte, filosoofia pärusmaaks on ideed. Religioon on aga alati otsinud ja ka esitanud inimesele tema ideaali. Ideaali otsimise lugu on religioonide lugu ja seda mitte tunda ja teada tähendab olla ilma oma mineviku ja tulevikuta – olla tuulte lükata ja tõugata.