Kristuse kujutamisest
17.09.2008 | ek | Rubriik: HingehoidVahel võib kuulda kurtmist selle üle, et kirikuid ja usutunnistusi on liiga palju. Kui Jumal on üks, miks teenitakse teda nii erinevate viiside ja vormidega? Kas poleks parem olla üheskoos ja tunnistada usku ühetaoliselt? Kristlaste omavahelised vaidlused lahkarvamuste üle parema jumalateenistuse, õpetuse õigsuse ja eluviisi puhtuse küsimustes lähevad sageli sedavõrd tuliseks, et kannatada saavad omavaheline osadus ning maailmale antav tunnistus. Miks Jumal seda lubab? Miks ei peata ta ususõdasid ega pane kätt suu peale neil, kes vaieldes tema nime ilmaasjata suhu võtavad?
Nii mõnigi otsija väsib, kogedes kristlaste erimeelsusi. Kellel on õigus? Mis on meie usus tõesti oluline? Kust algab kristlus ja mis teeb inimesest kristlase? Neile küsimustele on otsitud vastuseid kiriku esimestest päevadest tänaseni. Vaatamata kristlaste ühinemispüüdlustele, kokkulepetele ja koostööle tekib ikka üha uusi erimeelsusi ning lahkliikumisi.
Neile küsimustele vastuseid otsides tundub olevat abi usu ja maalikunsti võrdlemisest. Vaieldamatult on Jeesus kõigi aegade kõige enam kunstnike poolt kujutatud ajalooline isik. Temast tehtud pildid erinevad veelgi enam kui kirikute kombed ja usuteadlaste õpetused. Vahel kujutatakse teda sinisilmse ja heledapäise, vahel tõmmu või mustanahalisena. Rõivad tema seljas ja asjad tema ümber on samuti erinevad. Toogad ja teksapüksid, lossid ja agulid on ainult mõned näited lugematust hulgast erinevustest Jeesust kujutavatel piltidel. Vaatamata kõigile lahknevustele üksikasjades on Kristust kujutavatel piltidel siiski midagi ühist, mis aitab meil Jeesuse teiste hulgas ära tunda. See seletamatu miski kumab läbi Kristuse ilme ja annab meile selge tundmise: see on tema!
Ristiusu ja kõigi teiste uskude vaheline piir kulgeb mööda suhtumist Jeesuse isikusse. Kelle me ütleme ta olevat? Kas ühe prohveteist või inimeseks sündinud Jumala? Mida me temalt ootame? Kas seda, et ta mõned meie elu kitsaskohad lahti lükkaks või et kogu maailma vabastaks? Milline on meie suhe temaga? Kas me palume tal üles otsida ja ära tuua maha unustatud vihmavarju või järgime teda kui õpetajat, oma Issandat ja oma Jumalat?
Kristlus algab suhtest Jeesusega, kes on Kristus. See kulgeb läbi suhete ligimestega, kes meile Kristust kuulutavad ja kelle juurde ta meid läkitab, ning viib Isa juurde, kes teda on saatnud meid otsima ja enda juurde juhatama. Igas suhtes on alati vähemalt kaks osalist ja keskkond, kus nad kokku saavad. Jumal on tulnud Jeesuses meie hulka ja saanud meie sarnaseks, et võiksime teda näha ja kuulda, et suudaksime temaga suhelda. Ta ei muutu ega mugandu vastavalt moele või ajavaimule, ta ei hakka ka «huntidega hundikeeles ulguma» neile mõistetavaks muutumise või nendega parema läbisaamise nimel. Ta pigem muudab neid, kes usaldavad temaga ühendusse astuda.
Öeldakse, et inimesed, kes kaua koos elavad, eriti abikaasad, lähevad aja jooksul ühte nägu. Milles see ühenäolisus seisneb, on raske seletada, kuid kerge ära tunda. Mitte ainult lapsed ei jäljenda oma vanemaid, me kõik võtame märkamatult omaks teiste poolt kasutatud sõnu ja hääletoone, ilmeid ja poose. See juhtub igas inimeste osaduskonnas: kodus ja perekonnas, koolis, reisiseltskonnas, suvemalevas, sõjaväes, koguduses, töökohas, tänaval – kõikjal, kus inimesed on mõnda aega üksteise seltsis. Iga osaduskonna liikmed jäävad kõik erinevateks inimesteks, säilitavad oma näo ja oma arvamuse. Siiski kujunevad koos olles ka ühised vaated ja viisid, mida märgatakse vahest alles siis, kui ollakse mujale, teistsuguste, teisiti mõtlevate ja tegutsevate inimeste hulka sattunud.
Kristus muudab meid, kui me temaga koos oleme ja temaga oma aega veedame. Ta tuleb meile nii lähedale, et me teda näeme ja kuuleme. Ta võtab osa meie elust ja tegemistest, et meiega koos olla. Ta ei mineta aga kunagi oma jumalikkust ega sellest tulenevat väge meid muuta. Temaga koos elavate inimeste elu kulgeb oma rada erinevates maailmajagudes ja erinevatel aastasadadel. Need inimesed kannavad erinevaid riideid ja neil on eriarvamusi ka sellest, millised on kõige paremad viisid Jumala austamiseks ja kõige õigemad teed ligimese teenimiseks. Kristus aga elab nendes ja koos kõigi nendega.
Pöördudes tagasi võrdluse juurde maalikunstiga: Kristus on kunstniku ees nagu modell, keda ta vaatab ja kujutada püüab. Iga pilt on erinev, iga kunstniku käekiri on omapärane. Erinevusi pole mõtet ühtlustada, sest koos nendega kaoks kunst. Suhetes Kristusega oleme meie oma elu kunstnikud ning meie sõnad ja teod lõuendiks, kus tema, kes ütles: «Pimedusest paistku valgus!», on hakanud särama, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest (2Kr 4:6).
Heino Nurk,
õpetaja
Tõde pole muutuv, küll aga Tõe mõistja ja vastuvõtja – inimene – on arenev ja muutuv. Meie vaimse taipamise diapasoon on avaram, kui see oli nendel lihtsatel ja julmadel aegadel, mida VT kirjeldab ja mille kontekstis Jumala isik ja isiksus meile tollaste inimese silmade ja taipamiste läbi avaneb. Seeläbi tuleb paljud tõed, mida on peetud vääramatuteks, tänases päevas uuesti esitada ja ümber sõnastada, sest aastatuhandete taguse inimese taipamistest oleme me tänases maailmas edasi läinud ja enamaks võimelised.
Kordan: tõde on üks, kuid eri ajastud nõuavad tõdede uuesti ja ajastule vastavat ümbersõnastamist, avamist ja mõtestamist.
Ka Jeesust tuleb vaadelda kui teatud kindlasse kultuuri ja ajastusse sündinut, kes avardas suuresti inimese arusaamasid Jumalast, hülgas vanade heebrealaste usu kitsad dogmad ja pakkus avaramat arusaama kogu maailmale. Ta oleks enamatki pakkunud, aga ka tollane inimene oli omas piiratuses enama vastuvõtmiseks võimetu.
Mitte Jumal ei sea oma ilmutusele piire, see on alati ja ainult inimene, kelle piiridest oleneb võime ja võimalus ilmutatud tõde vastu võtta. Kui inimese mõistmine avardub, siis avarduvad ka tema arusaamad ja paljut tuleb vastavalt ümber mõtestada. Vaimne areng on samalaadne igasuguse muu arenguga – seegi käib läbi vastuolude vana ja uue vahel ja nende ületamise iseendas, et kehtestuks avaram ja sügavam vaade ning arusaam.
Kui jätkata autori näidet, siis sama päikesetõusu kirjeldaks iga inimene erinevalt, ja olgu seda päikesetõusu vaatamas ka 100 000 inimest – me ei leiaks kahte samast kirjeldust. Eks nii ole ka Jeesuse ja tema mõistmisega.
Kui puul on suur ja avar võra, siis pole see mitte puu kiduruse ja haiguse tunnus, vaid märk tema elujõulisusest. Mis ei tähenda, et sel puul ei võiks olla kuivanud oksi. Kuid me teame, mis juhtub puu kuivanud okstega – need langevad elutuna puust ja saavad mullaks.
Eri inimestel on alati kergem jõuda samasele mõistmisele väärtustes – sihtides, eesmärkides ja ideaalides, kui mõistuse teooriates, loogika skeemides, filosoofiate arusaamades ja tõlgendustes. Hea on inimesele lihtsalt hea ning seda hoolimata sellest, millised on teooriad selle hea kohta.
Sama inimese vaimse olemise kohta – kui inimeses on olemas jumalakogemus, siis on see religioosne kogemus teda alati korrastav ja väljendub nii elufilosoofia järjepidevusena kui elukondliku, moraalsetele väärtustele toetuva eetilise praktilise eluna, mis tagab vastuoludeta toimetulemise sotsiaalsetes suhetes.
Väärtuste primaarsus võrreldes tõlgenduste teisesusega seletab, kuidas eri religioonid ja paljud suunad religioonide raames saavad samaselt religioosseid vaimseid väärtusi ära tunda. Neis eri religioonide poolt maailmale esitatud väärtustes ja ideaalides ollakse üha enam üksmeelel. On tavaline, et eri konfessioonidesse, isegi religioonidesse kuuluvad isikud saavad väärtuste tasandil teineteist suurepäraselt mõista.
Inimene võib oma usukogemust alal hoida, loobudes samas usu suhtes välistest arusaamadest või neid muutes. Siiralt usklik võib muuta oma religioosset kuuluvust ilma, et see muutus välises ja teiseses puudutaks või mõjutaks tema religioosset usku. Indiviidi tasandil võimaldab väärtuste esmasus jääda oma usus ustavaks läbi kogu inimelu, mille kestel inimese jaoks muutub palju nii tema ümber kui tema siseelus ja arusaamades.
Isiklik sisemine religioon püsib vaatamata muutustele religioossetes arusaamades. See on ikka ja jälle nii olnud nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. See tõsiasi on võimaldanud lääne religioonil üle elada ajastute muutustega kaasnevad ühiskondlikud ümberkorraldused. Sama kehtib ida religioonide kohta.
Mitte teoloogia ei tekita religiooni. Religioonist – suhtest Jumalaga – tekib teoloogiline filosoofia, mis eri inimestel loob erinevaid arusaamu. Pilt sarnaneb elava puuga, millel on loendamatud oksad ja hargnemised, kuid mis toitub samast mullast ja tüvest.
Targutan siin veidi sellest, kuidas inimene ja inimkond maailma näeb, mõtestab ja mõistab. Pakutud üldskeemi mahub ära ka kristlus ja sellest arusaamine ning meie arusaamiste muutumine ajas.
Maailm ja meie ise selles maailmas oleme kahesed kui vaatame seda oma inimsilmade läbi (ja kuis teisiti me saaksimegi?):
1. Maailm ja me ise selles maailmas on “asjad iseeneses” ja sellisena jääb see maailm (ja me ise selles maailmas) meile tabamatuks.
2. Teisalt aga elame oma subjektiivses olemises, kus meile kui subjektidele ilmnevad “asjad meie jaoks“ – sealhulgas ka universum – meie keskkond ja me ise selles.
Oleme ja elame küll objektiivses reaalsuses, kuid meie jaoks on see alati ja paratamatult subjektiivne reaalsus ning vastavalt meie suhteliste tõdede piiritletud maailm. See aga ei tähenda igavest eraldatust nn. objektiivsest – absoluutsest ja piiritlemata Tõelusest. Vastupidi – see fakt näitab nende kahe paratamatut seost ja suhestatust.
Kui vaatleme füüsilist loodust (universum), siis näeme selles kõigi loodusseaduste kõrval olemise üht ja fundamentaalset üldist suunda – arengut. Isegi elutul ainelis-energeetilisel tasandil toimib areng, mille resultaadiks on üha enam korrastatus. Nn. Suurest Paugust kui algkaosest on tekkinud märksa korrastatumad struktuurid ja süsteemid ja need tekivad pidevalt meie silme all – parimaks näiteks on meie endi planetaarne elu.
Termodünaamika 2. seadus (entroopia kasvamine kinnises süsteemis) ei välista arengut, nagu seda entroopia ja kaose idealiseerijate poolt sageli välja mängitakse, pigem vastupidi – võimaldab seda. Inimene on kaheldamatult kõikse arengu fundamentaalsele suunale alluv ja see toimib nii indiviidi kui inimkonna tasandil.
Subjektiivne inimmaailm on inimmeele maailm, mis ühelt poolt on vaadeldav eristava meelena, teisalt ühendava meelena (analüüs ja süntees). Kuna oleme analüüsiva teadvusega, siis miks mitte eritleda veidi? Näiteks nii: inimkonna maailma- ja enesetunnetust võib (aga ei pea) selguse huvides jagada tema ilmnemises:
1. Müüdiline tunnetamine – kollektiivne kujundisüsteem mingis süzheelises arenduses, mille struktuurseteks algüksusteks oleksid arherüübid.
2. Teaduslik tunnetamine – ainelist käsitlev ja empiirilisest kogemusest lähtuv üldistus faktidelt tähendustele.
3. Filosoofiline tunnetamine – teadvust käsitlev teoreetiline analüüs ja süntees tähendustelt väärtustele.
4. Religioosne tunnetamine – vaimne kogemuslik tegelik olemine osaduses Jumalaga.
Võib ka teisiti liigitada, kuid siinkohal on selline liigitus piisav.
Toodud tunnetuslikke aspekte võib vaadelda kui arengulisi tunnetuse astmeid, kuid teisalt on need arengulised astmed ka meis samaaegselt eksisteerivad tunnetusviisid, seda ka ühe subjekti piires, inimkonnast rääkimata. Olles kord tekkinud ja meile omaseks saanud need astmed ei kao meist, kui jõuame kõrgemale tasandile. Nad esinevad n.ö. paralleelselt – umbes samamoodi, kui täiskasvanud inimene kannab endas nii oma varase lapsepõlve mõngulisi arusaamu, noorukiea mõtteid, täisea tõdesid kui ka vanaduse tarkust.
Kui märkate, siis toodud tunnetusastmed osutuvad vaid vormiks ja vahendeiks arengus Tõelusse, millest oli jutt alguses – astmeteks meie teel subjektiivseist, suhtelistest piiritletud tõdedest objektiivsesse, absoluutsesse ja piiritlematusse.
Sage eksimus on. et müüdiline samastatakse religioossega, mõistmata nende kvalitatiivset erinevust ning seeläbi taandatakse Jumal tagasi fantaasiaks, illusiooniks, muinasjutuks – müüdiks. Sellest tuleneb Jumala ja vaimse taandamine mingiks minevikuillusiooniks, mida pole põhjust rohkem uskuda kui kunagisi lugusid päkapikkudest ja lapsepõlve Jõuluvana.
Pigem tuleks asju näha vastupidiselt – inimene alustab oma maailma mõtestamist müüdilises vormis, liigub aga sealt edasi empiiriliste teadmiste saamise tasandile, sealt filosoofilisele üldistavale tasandile ning religioosne maailma mõtestamine on kirjeldatud astmestiku kõrgeim tasand. Kusjuures inimesel on potentsiaal algusest peale läbida kõik need neli tunnetuse tasandit. Kõrgeim tasand – religioosne arusaamine endast ja maailmast võib avalduda juba väga varases eas.
Vaadeldes aga mitte üksikut inimest vaid inimkonda tema arengus näeme, et kõik neli tunnetusviisi eksisteerivadki paralleelselt ja arenevad koos. Eks juba arhailine inimene, kuigi elas suuresti müüdilises maailmanägemises, omas empiirilist kogemust ainelisest maailmast, mõtiskles ainelise maailma olemise üle teataval üldistustasandil ning tema arusaamades oli olemas ka primitiivne, kuid selgesti äratuntav religioossus.
Tagasi aga inimese juurde.
Kõik toodud eelnevad neli inimtunnetuse tasandit (arengulist etappi) moodustavad kokku selle, mida nimetatakse inimese isiklikuks elufilosoofiaks ja lõppkokkuvõttes on igaühe isiklik elufilosoofia inimest kõige enam määrav ja tema saatuse kujunemisele olulisim tegur. See kujundab inimese elu rohkem kui vastavalt eeposed ja muinaslood, teadus ja info ning Hegel, Kant või Platon koosvõetuina.
Religioosne usk on seejuures tõepoolest eelnevast kolmest arengu ja olemise mõtestamise-mõistmise tasandist kvalitatiivselt erinev selle poolest, et selle all tuleks mõista mitte müüti, mitte teadmisi ja teooriaid, mitte üldistusest kujunevat moraali ja eetikat vaid avatust Jumala siiras usaldamist, st. usupraktikat – tegelikku arenevat suhet ja osadust Jumalaga, selle saavutamist, mida on idas käsitletud nii virgumise kui kustumise, nii kirgastumise kui algsesse naasmisena.
Kristliku vaate kohaselt oleks aga tegemist sellega, mida Jeesus Taevariigiks nimetas – inimese osadus Jumala kui Isaga ja ligimese kui vennaga.
Siit saab ka mõistetavaks ka evangeeliumi – rõõmusõnumi sisu: Taevariik on olemas siin ja praegu, igas meist.
Jah see on probleem, kust leida firmat, mis soodsa hinnaga ja kvaliteetselt vannitubasid plaadib.