Kristlus ja tänapäev

Essee etteantud teemal

Nii mõnigi kord on minu kolleegid või teadlastest tuttavad avaldanud taktitundeliselt imestust selle üle, et "nii tark inimene ja usklik". Eriti aga tundub neid häirivat, et ma ei ole lihtsalt religioosne, vaid kuulun kindlasse konfessiooni (olen roomakatoliiklane) ning käin regulaarselt kirikus. Olen korduvalt pidanud vastama küsimusele, kas ma siis tõesti usun "kõike seda". Arusaam, et religioosne inimene on see, kes usub igasuguseid müüte ja muinasjutte, on eriti levinud protestantlikus (õigupoolest postprotestantlikuks) kultuuriruumis. Kui ma püüan oma vestluskaaslastele selgeks teha, et ma usun palju vähem igasuguseid asju kui keskmine intellektuaal ja tavaliselt vähem kui  mu vestluskaaslased, siis on reaktsioon peaaegu alati sama: algul imestus, siis katse seda tõlgendada kui järjekordset mulle omast paradoksi ning lõpus arusaam, et see vestlus ei vii kuskile.      

Lühidalt öeldes, mina usun ainult Jumalat. Kõik muu on teadmise valdkond, s.t kuulub kontrollimisele ja verifitseerimisele,  samas kui ateistist haritlane võib uskuda tervet hulka asju, mis minu meelest ei tohiks kuuluda usu valdkonda. Näiteks võib ta uskuda Teadusesse. Või siis Inimesse. Või usub ta mingisugusesse eetilisse või isegi poliitilisse süsteemi, "teaduslikku" maailmapilti jne. Rääkimata juba konkreetsetest doktriinidest ja teooriatest, millest mainin vaid  kahte lääne maailmas levinuimat: darvinismi ja freudismi.     

  Täpsustan igaks juhuks, et ma ei öelnud praegu, et need valdkonnad ja teooriad on valed, vaid ainult seda, et ma ei usu neisse, nagu ei usu ükskõik millisesse teaduslikku või ideoloogilisse doktriini või kontseptsiooni. Ei usu lihtsalt sellepärast, et need ei kuulu usu valdkonda. Niisiis, iseloomustaksin ennast kui kristlikku ratsionalisti ja skeptikut ning minu  arvates ei vastandu ratsionalism ja skeptitsism religioossusele, vaid harmoneeruvad sellega väga hästi. Loomulikult ei pretendeeri ma oma positsiooni universaliseerimisele.

Edasi loe ajalehest Sirp.