Kõrghoone ehitamisest
12.09.2007 | ek | Rubriik: MääratlemataEi ole palju aega tagasi, kui Eesti Päevalehe nädalalisa Ärileht avaldas artikli EELK kavatsusest ehitada Tallinna kesklinna kõrghoone. Uudis oli sedavõrd mõjuv, et suutis väärarusaamu tekitada meie poolt valitud poliitilise maastiku kujundajates ning kaudselt (või otseselt) mõjutada 2008. aasta riigieelarve kokkupanemist. Igatahes käib terav positsioonisõda pühakodade riikliku programmi rahastamise ümber ning võimul oleva koalitsiooni esialgsed lubadused võivad meile lähitulevikus unistusteks jääda.
Tahaksin selgituseks öelda, et sellise hoone ehitamiseks pole me kahjuks (õnneks?) piisavalt võimsad ja rikkad. Aktsiaselts Merko vahetu krundinaabrina Kentmanni tänaval ja partnerina ehitab ja rahastab ning võtab kõik sellega kaasnevad riskid enda kanda. Meie osaleme arendusprojektis maa panustamisega ning saame vastutasuks (EELK omandisse) osa ehitatavast kinnistust. Loodame teenida sellelt pärast valmimist üüritulu umbes 5 miljonit krooni aastas. Kui jagada see summa näiteks kogudusi teenivate vaimulike vahel, siis igaüks saaks neist tugevasti alla Eesti keskmise olevale palgale lisa umbes 1800 krooni kuus. See oleks tore, aga konsistooriumi ülalpidamine ja allasutuste toetamine tahab oma osa ja jällegi jäävad lootused märkimisväärsest palgatõusust unistuste valdkonda.
Vaatamata sellele, et Kentmanni tänavale me kõrghoonet ei ehita, tundub mulle, et me ei ole loobunud kavast rajada lausa pilvelõhkuja kiriku sisemusse. Seda muidugi ülekantud tähenduses. Ega mõte iseenesest halb pole, kuid ambitsioonikusele vaatamata oleme (mõtlen siin kirikuvalitsust) alustanud valest otsast. Selmet tegelda tugeva vundamendi ehitamisega, on peatähelepanu suunatud fassaadikujundusele ning muule sarnasele. Ei jää muud üle kui kasutada siinkohal peaminister Andrus Ansipi ütlemist «Tule taevas appi!», ja seda mitte eesmärgil, et pilvelõhkuja ehitamine jätkuks, vaid ikka selleks, et oma võimalusi reaalselt ümber hinnata.
Annaks Jumal meile kainet mõistust aru saada, kui pikk on meie kiriku võimuköis, et tegelik elu ja argipäev tahavad prioriteetide kujundamist ja otsustamist. Kirik lausa januneb selle järele. Praegune olukord tuletab meelde nõukogude aega, kui räägiti võrdsusest ja arvati endid olevat kommunismiehitajatest maailmaparandajad. Ühe hetkega oli kujutelm uppis, palju ressurssi ja vahendeid oli tühja kulutatud ehk maakeeli öeldes – tuulde loobitud. Kas me tõesti tahame, et midagi sarnast leiaks aset meie kirikus!
Unistada ei ole keelatud, ka Eedeni aiast ja Baabüloni tornist. Kui aga reaalne tegelikkus on lagunenud ning viltuvajunud kirikuaed ja vihmavett ohtralt läbilaskev kirikutorn, siis on vaja sellega tegelda ja palju muid asju teisejärguliseks tunnistada. Meie (kirikuvalitsuse) viga on see, et ei ole seni suudetud paika panna prioriteete ning seda esmavajadustest ja reaalsetest võimalustest lähtudes. Loodetakse ka imettegevale arengukavale, samas unustades, et see tuleb tegelikult meil endil kokku panna.
Julgen väita, et tänastes tingimustes tuleks kriitiliselt üle vaadata kiriku erinevad tegevusvaldkonnad. Kõigega ja kõigiga tulemuslikuks tegelemiseks ei jätku lihtsalt ressurssi – ei materiaalset ega pädevaid inimesi. Senisest rohkem tuleks mõelda oskustega töötegijate kaasamisele ja nende kinnistamisele. Eelistama peaks ühte võimekat kolmele keskpärasele, sest tööd tuleb teha tulemuse nimel, mitte tegemise pärast.
Küsitav on allasutuste tegevuse eesmärgistatus kiriku kui terviku huvides, tuge ja kasu nende eksistentsist kogudused ei tunne. Küll antakse iga aasta märku põhjendamata taotlustega saada senisest suuremat toetust konsistooriumi eelarvest. Näitena võiks siin tuua Usuteaduse Instituudi, kes on tulnud välja sooviga suurendada tegevustoetust 2008. aastaks 300 000 krooni võrra, mis teeb kasvuks ligikaudu 27%. Kas tõesti selle jaoks, et viljeleda kirikule mittevajalikku doktoriõpet ja magistrite ettevalmistamist, või on sedavõrd kalliks läinud kahe pastoraalseminari tudengi koolitamine?
Mõni aasta tagasi soetatud Navitrolla pilt «Kits kahe kiriku vahel» on endiselt minu kabineti seinal ja ajendanud mind viimasel ajal leidma vastust küsimusele, kes see kits ikkagi on. Ilmselt on paras aeg hakata tegema ettevalmistusi ametist loobumiseks.
Mati Maanas,
kantsler
To: EELK liige.
Teil on õigus. Ja Te ütlete ilusasti välja, milles on probleem. Probleem on fassaadis (ülekantud tähenduses), mida püütakse võimalikult ilusana hoida, õigupoolest näidata. Tegevus seisneb selles, et näidata. Tegeldakse näivuse näitamisega ja see on kurb. Olen sellest väsinud ja meie kirikus väga-väga pettunud. Ei soovi kirikut, mis muretseb vaid näivuse pärast.
Siin on palju kommentaare, aga enamus kõnelevad millestki muust, kui selles, mis on kantsleri loo Point ei ole ju sellel – tõesti pisut õnnetul – näitel. Artikkel ei ole ju hariduse väärtustamisest või mitteväärtustamisest, vaid millestki muust. Kui kommenteerida, võiks kommenteerida ka artikli pointi, s.t tegelikku probleemi, mida tõstatakse.
Ehk selgitaksid, mis sinu meelest loo point on?
Siin on palju kommentaare, aga enamus kõnelevad millestki muust, kui selles, mis on kantsleri loo point. Point ei ole ju sellel – tõesti pisut õnnetul – näitel. Artikkel ei ole ju hariduse väärtustamisest või mitteväärtustamisest, vaid millestki muust. Kui kommenteerida, võiks kommenteerida ka artikli pointi, s.t tegelikku probleemi, mida tõstatakse.
Alkeemia kommentaar on küll rumal ja asjassepuutumatu
Mati Maanas kirjutab:
\”Küsitav on allasutuste tegevuse eesmärgistatus kiriku kui terviku huvides /…/\”
Ei ole ma (õnneks) kursis EELK telgitagustega ega oska arvata, milliseid allasutusi hr. Maanas silmas peab. Mulle teeb muret lastetöö EELK-s. Kusjuures mul pole etteheiteid Laste- ja noorsooühenduse tööle. Kardan vaid, et neil ei ole piisavat EELK poolset toetust. Sellist, mis innustab ja julgustab. Võib-olla ma eksin siinkohal EELK suhtes.
EELK liikmeskonna suuruseks loetakse umbes 163000 inimest. 2006. a. osales lastetöös umbes 2400 last. Ei taha kuidagi uskuda, et EELK-s ongi vaid 2400 last ja ülejäänud 160600 inimest on täiskasvanud. Midagi on siin valesti. Kas on liikmete arv tublisti ülepaisutatud või käib pühapäevakoolis vaid tühine arv EELK liikmete lastest? Kui nii, siis mis on selle põhjuseks?
EELK häälekandjas \”Eesti Kirik\” kirjutatakse pühapäevakooli tööst väga harva. Kas ei ole kirjutajaid? Kas see töövaldkond on tühine (muusikatöö kohta ilmub kirjutisi lehekülgede kaupa)? Kas kiriku lastetöö on sedavõrd madalseisus, et ei ole millestki kirjutada? Sel juhul peaks EELK midagi tõsiselt ette võtma – tugevdama kiriku lastetööga tegelevat allasutust; hoolitsema, et võimalikult kõigis kogudustes töötakse pühapäevakool; hoolitsema, et pühapäevakooliõpetajad saaksid end harida (ja kus siis mujal kui mitte UI-s?). Kahtlemata nõuab see raha. Aga lapsed on EELK tulevik. Või ei ole? \’\’Laste sõbra\’\’ väljaandmine lõpetati. Polevat olnud piisavalt lugejaid. Oleks võidud teist teed minna ja püüda ajakirja laste jaoks huvitamaks teha. Mõned asjad vajavadki pealemaksmist ja hakkavad tulu tooma aastate pärast.
Teine asi laste harimise vallas on, et Eestis on 5745 katoliiklast (2000.a. rahvaloenduse andmetel) ja Tartus tegutseb katoliku kool. Luterlasi on EELK hinnangul umbes 250000 aga luterlikku kooli Eestis pole. Tallinna ja selle lähiümbruse EELK koguduste vaimulikud on pannud oma kooliealised lapsed õppima Vanalinna Hariduskolleegiumi, mis on (olgem ausad) katoliku taustaga kool. Kusjuures Tallinna Kaarli koguduse lastetöö-tegijad püüdsid kooli luua. Alustati u. 12 aastat tagasi. Praegu toimib lasteaed. Kooliks arendamine käis ühele kogudusele üle jõu ja EELK poolne toetus puudus. EELK ei kasuta ära seda potensiaali, mis ta enese sees on! Ometigi võiksid olla luterlikud koolid Eesti suuremates linnades – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis. See-eest korraldab katoliku kirik EELK kirikutes missasid (Viljandi Jaanis, Võru Katariinas ). Ses suhtes tuleb küll Mati Maanasega nõustuda, et \”Meie (kirikuvalitsuse) viga on see, et ei ole seni suudetud paika panna prioriteete ning seda esmavajadustest ja reaalsetest võimalustest lähtudes.\” Kui pole enam kiriku liikmeid, siis pole ka kirikut. Kellele jäävad korrastatud kirikuhooned? Katoliiklastele? Või sisserändavatele moslemitele?
on sama tõsine teadus kui teoloogia. Nii nagu inimesed otsisid kunagi metallidest bioloogilist printsiipi ega suuda seda leida, nii otsivad mõned ka nn. pühadest kirjadest mingit tõde, mille peamiseks töömehhanismiks praktikas on osutunud mitmesugused hirmud. Jumalakartus eeldab, nagu oleks maailma Looja keegi vihast vahutav suure haamriga tegelane kelle halastus seisneb selles, et ta pole veel hetkel virutanud. Teate, teoloogid, inimene ei ole ka enam nii loll kui piibel otsesõnu Jumalat kirjeldab! Teie ise ei ole nii lollid – kui te oma teoloogias ei julge traditsioonidest kõrvale minna (loe, klišeedest loobuda)- aga nojah, kui keegi selle eest ikka veel raha maksab…
Huvitav, oli loetavuse edetabeli tipus veel 18.09, nüüd äkki koristati jäljed ära. Näen siin vabamüürlaste kätt.
oioi… ah et doktori- ja magistriõpet ei ole vaja?
Et ei ole vaja kvalifitseeritud tööjõudu? Aitab meile põhi(st. BA)haridusega teoloogidest küll, kellel oleks soovitavalt majanduse või ehituse lisaeriala, et kirikute ja pastoraatide remontidega hakkama saada?
oioi… seda ma küll ei oleks tahtnud teada.
Aga kes neid BAsid 20 aasta pärast koolitab? Kuhu suundub kiriku teoloogiline mõtlemine? Mida me räägime kui kõneleme vaimulike hariduse kvaliteedist?
Oeh….
Kas tõesti on EELK esmane prioriteet tegeleda tilkuvate katustega? maksab meenutada, et arenenud riikides on ka kirikuvalitsuse liikmetel doktorikraad ….
Üldse, kiriku vaimulikku teenistusse võiks edaspidi võtta ainult ehituse, majanduse või juura lõpetanud inimesi. Teatavasti on varem mõne eriala lõpetanud varmad ka uusi oskusi omandama, seljuhul tuleks kõne alla ehk ka 6-kuulised kuni 1-aastased vaimuliku kiirkoolitused (ilma vahepealse teoloogia BA-ta muidugi). Äri ruuligu täiega!
huvitav metoodika kantsleril eelarve menetlemiseks, läbi ajalehe ja mitte just väga analüütiliselt
Meenutan Leuenbergi konkordia liikmeskirikute haridusekspertide otsust Berliinis 23.septemberist 2003, mille kohaselt vaimulikuametisse kandideerimisel peab tungivalt soovituslikuna hariduse alampiiriks olema magistrikraad või sellele vastav haridustase.
Muidugi võime öelda, et eelnimetatud ühendus ei ole meile siduv ning tehku nemad seal Euroopas, mida tahavad.
Just: \”Tehku nemad seal Euroopas, mida tahavad!\”. Mis ühist on MEIL mingite kalvinistide jm. hereeetikutega Leuenbergi konkordiast?
\”Tuleks kõne alla ehk ka 6-kuulised kuni 1-aastased vaimuliku kiirkoolitused (ilma vahepealse teoloogia BA-ta muidugi)\”.
Mhmh, jutus on oma iva. Siiski 2-3 aastat vist läheks vaja vaimuliku koolitamiseks. Soovitavalt kinnises, ilmtingimata statsionaarses õppeasutuses.
mida tähendab kinnine õppeasutus?
Maailmale suletud, selline, kus ollakse ööpäevaringselt. Ja mitte ainult ei õpita, vaid elatakse-palvetatakse koos.
no usuteaduse instituudis palvetatakse koos igal hommikul ja õhtul, lisaks missa. ma ei ole sugugi kindel, et maailmast eemaldumine annab head eeldused vaimuliku tööks. kindlasti vajab teatud tagasitõmbumisi igaüks, ent just maailma mõistmine on see, mille poole peaks iga vaimulik püüdma. avatud uksest tuleb ikka enam inimesi siise kui suletud ….
Kas UI-s on Missa iga päev? Hommikuti?
hommikuti on hommikupalvus
Mati Maanas kirjutab:
\”Selmet tegelda tugeva vundamendi ehitamisega, on peatähelepanu suunatud fassaadikujundusele ning muule sarnasele. /…/ Kui aga reaalne tegelikkus on lagunenud ning viltuvajunud kirikuaed ja vihmavett ohtralt läbilaskev kirikutorn, siis on vaja sellega tegelda ja palju muid asju teisejärguliseks tunnistada.\”
Kahtlemata peavad mõned elementaarsed asjad kirikuhoone juures korras olema. Siia alla kuulub näiteks kiriku katus. Aga suurem osa kirikutes tehtavatest remonditöödest (ükskõik kui pinnapealsed või põhjalikud need on) on siiski \”fassaadikujundus\”. Fassaad on see, mis julgustab kirikusse astuma ja kogudusega liikuma. Aga kui fassaadi taga ei ole sisu, siis ei pruugi inimene jääda kuigi kauaks koguduse liikmeks. Sooje, puhtaid ja värskeltremonditud ühiskondlikke hooneid on peale kiriku teisigi. Tallinnas võib minna näiteks Viru keskusesse, kus on veel peale eelpoolloetletu ka mahe muusika. Miks ka mitte lugeda Viru keskuse raamatupoes teoloogilist kirjandust? Võib ju ka üldse mitte kodunt välja minna. Kui on soov olla osaduses, siis saab näiteks koguda pühapäeva hommikuks enda lähedased kokku – vanemad ja lapsed, keda ju argipäevasaginas suurt ei näegi. Saab siis oma suure perega koos kujundada oma koduse jumalateenistuse – lugeda piiblit, palvetada, laulda, kuulata CD-lt vaimulikku muusikat. Mida ei saa, see on armulaud. Aga kui iga pühapäev niikuinii armulaua järgi igatsust ei tunne, siis saab ju kord-paar aastas selleks otstarbeks ka kirikusse minna ja ülejäänud aja oma koduse jumalateenistusega piirduda. Seega pole soe, värskeltremonditud kirikuhoone põhiline tegur, mille pärast jumalateenistusele minnakse. Eksoleju? Kui armulauast osasaamiseks peab minema järjekorras, et armulauasakramendi peale vähem aega kuluks (miks eeldatakse, et kirikulistel on kiire jumalateenistuselt ära minekuga?); kui jutlus on keskkooli lõpukirjandi tasemel; kui vaimulikul pole oma tegemiste kõrval aega ühtki raamatut lugeda; kui vaimulik suudab koguduseliikmete küsimustele vastata vaid käibefraase kasutades … Ka mind ehmatas Mati Maanase väide, et doktori- ja magistriõpe on EELK-le mittevajalik. Loodetavasti on tegemist autori poolse oma mõtete ebaõnnestunud väljendamisega ja see ei ole EELK ametlik seisukoht.
Sisu (mitte fassaad) on see, mis loeb. Tänapäevane luteri kirik on vabatahtlik organisatsioon. Inimene võib sinna astuda ja võib ka sealt välja astuda. Kui on ainult fassaad, siis otsib inimene oma usule tuge kusagilt mujalt kui seda on EELK.
Selle kõigega ei püüa ma väita, et kirikuid pole vaja remontida. Kaugel sellest. Aga remondi eesmärk peab olema usuelu elavdamine. See peaks väljenduma:
1. koguduse liikmete arvu suurenemises
2. ristimiste arvu suurenemises
3. jumalateenistusest osavõtvate inimeste arvu suurenemises
4. armulauast osavõtvate inimeste arvu suurenemises
Kusjuures suurenemine peab olema püsiv, mitte lühiajaline. Kas EELK on teinud uuringuid, mis näitavad kirikutes toimunud remonditööde tõhusust või mittetõhusust inimeste usuelu elavdamisel? Kas remonditööde järgselt tuleb kirikutesse enam noori ja nooremapoolseid? Või jäävad edasi käima need kümmekond vanainimest, kes on aastakümneid käinud (on käinud ka siis, kui kirik oli remontimata) ja muutunud on vaid see, et pikkamööda toimuv EELK väljasuremine on muutunud olemasolevatele liikmetele mugavamaks?
Seega paralleelselt kirikute remondiga peab toimuma haritud vaimulike koolitamine. Ei piisa ainult bakalaureuseõppest. Kirikupinkides istub nii kõrgharidusega kui ka magistri- ja doktorikraadiga inimesi. Rääkimata sellest, et vanema generatsiooni esindajatel on sageli seljataga aastakümnete pikkune jumalateenistusel käimise kogemus. Soliidne pagas, et mitte rahulduda ükskõik millega. Ning viimaks – nõukogude ajal oli vaimulik kirjandus raskesti kättesaadav. Jumalateenistusel osaleda ja hiljem kirikuõpetajaga vestelda võis olla ainuke võimalus enda harida. Tänapäeval on kirjandus kättesaadav ja pole võimatu, et mõnegi koguduseliikme teadmised on sügavamad kui bakalaureuse kraadiga vaimulikul.
Millisena näeb austatud kantsler kiriku töö tulemust?
Hingede arv? Maksumaksjate arv?
Talituste ja jumalateenistuste hulk?
Taevatee laius?
Sissetulekute summa?
Avaliku suhtumise positiivsemaks muutumise protsent?
Elukvaliteedi paranemine ühiskonnas?
Õnnelike ja vabade inimeste arvu kasv?
Mille alusel antakse hinnang võimekale või keskpärasele töötegijale?
Milliseid uuringuid on tehtud või tellitud analüüsimaks EELK eelarve kasutamise tõhusust?
Nii, UI kohta käivale vaade pisut teise nurga alt:
300 000.- krooni aastas võimaldab maksta ühe professori palga mahus 18 750.- kuus brutotöötasuna. Võrdluseks – TÜ suvalise dotsendi töötasu on vähemalt 15 000 – ja seda Tartus.
Muidugi võib öelda, et UI akadeemiline personal teeb armastustööd ja saab selle eest mitte palka vaid toimetulekutoetust.
Mul hakkab kantsler Maanase mõtteavaldust lugedes lihtsalt häbi. Kui ta ei kirjutaks seda juhtkirjas kantslerina, võiks seda võtta lihtsalt tema privaatarvamusena, kuid paraku jääb mulje, et ta esindab justkui kirikut. Olen seda meelt, et haridus ei ole imerohi ja kindel on, et haridus ei tee veel inimesest head vaimulikku. Väide, et kirik vajab vaid madala kvalifikatsiooniga töötegijaid, on aga mulle kui kiriku liikmele lihtsalt solvav. Sellisel kirikul ei oleks tõsiseltvõetavust ei arvestatava osa tema liikmete ega ka kirikuvälise üldsuse silmis. Olen küllalt kohanud tublidest remondimeestest vaimulikke, kes ei ole võimelised seletama mõtlevatele inimestele lahti isegi ristiusu põhimõisteid. Kas meie kirik soovib tõesti vaid selliseid vaimulikke?
Meie kirik vajab mõtlevaid remondimehi, said aru?
UI kohta käivat pisut kolmanda nurga alt vaagides – oleks tarvis endale teadvustada ülikooli roll sekulaarses ühiskonnas ning usuelu ja teoloogia roll ning suhe kirikuelus. Milline peaks olema vaimulikuameti kandidaadi ettevalmistus? Millised peaksid olema tema teadmised, oskused, hoiakud, valmisolekud? Lühidalt – millist vaimulikku, millise haridusega ning millises koolis õppinuna me kirikuna ja kirikusse vajame?
Kuniks need küsimused pole EELK-s vastuseid leidnud, on rahade üle arutlemine ja nende jagaminegi selline liivale rajatud ettevõtmine.
Muidugi võib öelda, et õppimine ei tee kedagi targaks ning et liig palju haridust soodustab isemõtlemist samas, kui vaimulikus ametis on palju olulisem kuulekus.
Kummaline on see, et katoliku ja õigeusu kirik (EAÕK) näivad üha enam hindavat vaimulike akdeemilist ettevalmistust ja annaksid üpris palju selle eest (ka rahaliselt), kui neil oleks UI-le sarnanev riiklikult tunnustatud kõrgem õppeasutus. Mõelgem veidi, milline näeb välja üks luterlik kirik ilma akadeemiliselt koolitatud vaimuliketa (ärgem unustagem, et erinevalt TÜ-st on UI-s kirikul võimalik sõna sekka öelda ka õppeprogrammdie jms osas). Ise ei tahaks küll sellisesse luterlikku kirikusse kuuluda, kus haridust ei väärtustata. (See, et lisaks akadeemilisusele oma hinge eest hoolt peab kandma, on nii ehk naa selge).
Kõrghoone ehitamist tuleb alustada ikka vundmandist, aga meil tahetakse alustada fassaadist. Miks? Sest see on hoone kõige ilusam osa. Seda saab näidata väliskülalistele jne. Paraku ei püsi ilma vundamendita fassaad kaua ja \”tema kukkumine saab olema kole\”.
Vundament saab aga kirikul kui vaimsel institutsioonil olla vaid vaimne. Selleks on kiriku aastatuhandete vanune õpetus, haridus, mis on vajalik selleks, et olla võimeline seda õpetust mõistma ja edasi andma, inimesed, kes kirikus teenivad ja keda kirik teenib. Alus, millel see vundament seisab, saab olla vaid Kristus ise.
Jah, prioriteedid on kirikus paigast ära – selles on Maanasel õigus. Aga nad on nii paigast ära, et selle hoone puhul võib kahelda isegi kapitaalremondi võimalikkuses. Paraku.
Õpetaja Kährikul on õigus – kirik peab otsustama, milliseid vaimulikke ta vajab. Kuid kui kirik peaks otsustama, et ta ei vaja enam haritud vaimulikke, vaid pooliku kõrgharidusega (\”uus\” magister ei ole ju teaduskraad, vaid akadeemiline kraad, mis näitab, et inimesel on täielik \”esimese astme\” kõrgharidus) ning eeskätt teatud spetsiifiliste praktiliste oskustega (kirikute remontimine ja majandamine) töötegijaid, on see surmaotsus meie kirikule.
Maanas:Küsitav on allasutuste tegevuse eesmärgistatus kiriku kui terviku huvides, tuge ja kasu nende eksistentsist kogudused ei tunne…
+ järgnev demagoogiline jutt UI-st – minu meelest on see lihtsalt SOLVANG.
Räige solvang.
Ma ei näe siin mingit solvangut. Mõtleks õige ausalt ja kainelt järele. Keegi ei kahtle teoloogilise õppe vajalikkuses, kuid kas on tõesti mõtet pidada veel doktoriõpet UI-s, kui tegemist on meie pisikese Eesti pisikese kirikuga. Vaid umbes 200 km eemal on ülikool, kus doktoriõpe on olemas. Et sealt väga palju täiendust vaimulike näeol ei tule, on juba järgmine probleem. Maanas vaatab asju kainelt ja illusioonideta; ka mul on vahel tunne, et me elame jätkuvalt mingites illusioonides. 2000. aasta rahvaloenduse andmetel pidas vaid 37% Eesti elanikest ennast kindlasse konfessiooni kuuluvaks. Neist luterlasi 17,9% (võrdluseks: ortodokse samuti 17,9%). Siit veel edasi tuleks arvutada neid, kes tegelikult ka koguduse liikmed on, st kes on maksu maksnud ja kohal käinud. Ei, ma ei arva, et kirik oleks vilets. Aga meil tuleb selgelt teadvustada oma võimalusi.
Ilma doktoriõppeta ei saa pidada ka muid õppeid, nii sätestavad EV seadused
\”Kas tõesti selle jaoks, et viljeleda kirikule mittevajalikku doktoriõpet ja magistrite ettevalmistamist, või on sedavõrd kalliks läinud kahe pastoraalseminari tudengi koolitamine?\”
M. Maanas
Küsimus ei ole õppes siin või seal, vaid selles, et seda pole kirikule vaja. Nii vähemalt loen mina välja. Ja see teeb kurvaks.
Mati Maanase jutust jääb mulje, et EELK-le pole tarvis doktori- ja magistrikraadiga vaimulikke. Selle väitega ma EELK liikmena kohe kuidagi nõus ei ole.
Kas tõesti on pastoraalseminaris tänavu vaid kaks tudengit? Varasematel aastatel on neid siiski mitu korda rohkem olnud.
Ega vist UI-ga seotud inimesi kantsler Maanase sõnavõtt ei üllata, küll aga UI tudengeid ja kindlasti lehelugejaid ehk tavalisi EELK liikmeid. Näen vaimusilmas lugejaskonnas tekkimas hulka küsimusi. Nimetan vaid murdosa neist: Miks lüüakse küsija suu pihta (loe: eelarve koostaja ühe allasutuse pihta)? Miks demagoogiliselt vaikitakse maha UI eelarve tegelik suurus? Miks tehakse EELK eelarvet EK juhtkirjas? Miks EK kui ühe EELK allasutuse juhtkirjas sellist emotsioonipuhangut teise allasutuse suunas lubatakse? Kas selline ongi kirikuvalitsuse seisukoht? Või ühe mehe seisukoht?
Loodan südamest, et sellistele ja teistele küsimustele vastatakse hiljemalt järgmises EK lehenumbris. Eelkõige on see möödapääsmatu UI tudengite suhtes, kes on antud juhul kõige rohkem kannatajad, aga vajalikud on selgitused ka teistele lehelugejatele.
Kui veel küsija suu pihta löömise juurde tagasi tulla, siis – jah, oli küll valus…
Mõistan Mati Maanase mõtteavaldused hukka ja leian, et need kahjustavad sügavalt meie kiriku mainet ja tõsiseltvõetavust ühiskonnas. Olen rääkinud Eesti Kiriku veergudel kirikus kummitavast antiintellektuaalsusest ning nimetanud seda üheks teguriks, mis võib saada takistuseks kiriku sõnumi tõsiseltvõetavusele. Ühinen ühe eelpool kirjutanud kommentaatoriga, kes ütleb, et kirikut, mis ei väärtusta haridust, ei ole võimalik tõsiselt võtta. Maanase mõtteavaldused on mulle kui Usuteaduse Instituudi vilistlasele ja õppejõule äärmiselt solvavad. Kiriku liikmena ja vaimulikuna on mul sügavalt häbi, et selline mees esindab meie kirikut kantsleriametis.
Katoliku kirikus on keelatud olla vabamüürlane ja Kiriku liige samaaaegselt. Meil aga kuuluvad vabamüürlased kiriku juhtkonda. Õudne!